Clerfayt aga läks enda hotelli, Lillian tahtis kaasa minna. Nad läksid saaniga Palace Bari, jõid veini, ajasid juttu. Clerfayt sai kõne, et tema sõber sai võidusõidul vigastada ning suri. Mõlemad olid üsna kurvas tujus. Siis saatis Clerfayt Lilliani sanatooriumisse tagasi. III peatükk Clerfayt ärkas. Ilm oli pilves ja õues oli FÖÖN ,,soe tuul, mis väsitab, seda tunned alati juba enne kontides, vanad murdekohad hakkavad tuikama.'' Clerfayt läks õue, sumpas lumes ja märkas metsalähedal ruudukujulist maja krematooriumit. Seal põletati sanatooriumis surnud inimesi. Korsten suitses. Ta jäi seisma ning ühe poe ees lund lükanud noormehega rääkima. Noormehe isal oli lillepood ning Clerfayt otsustas sealt lilli osta - orhidee. Lillianile, et talle koos lilledega ka kinnas tagastada, mis ta eile maha unustas. Clerfayt läks garaasi, et autole pilk peale heita. Autos aga istus Hollmann, lihtsalt istus
MU NAINE NÄITAS MULLE AUTOT, MILLEGA ME SÕITA SAAKS ÜTLESIN, ET KÄIGU JALA JA EI ANDNUD RAHA TAAS. MU NAINE NÄITAS MULLE KLEITI MIS SOBIS TALLE SELGA HEA ÜTLESIN, ET JÄTKU JUTT - MUL SELLE HIND KÄIS ÜLE PEA MU NAINE NÄITAS MULLE UST… 17 18 KINDRAL JOONDU! VALVEL! SAABUS KINDRAL. PLATSI TÄITSID MEESTE READ SOOJAD MUNDRID, SAAPAD, KINDAD, KARVAMÜTSID KÕIGIL PEAS. KINDRAL LÄBI LUME SUMPAS JÄRSULT PEATUS RIVI EES KOPSUDESSE ÕHKU PUMPAS JA SIIS ÜLE ÄÄRE KEES: MUIDUSÖÖJAD, AHVIKARI !! RÄUSKAS ÜLEM NII KUIS JAKSAS MÕNDA MEEST TA RINNUST TARIS MÕNEL NÖÖBI EEST KAH KAKSAS JA KUI LÕPPES SÕIMUSADU KINDRAL AUTOSSE TAAS ISTUS MASIN LUMEPILVE KADUS - PÄEV KA JUBA ÕHTUKS KISKUS RASKEST PÄEVAST, KÜLMAST TALVEST VÄSIND SÕDUR JUBA MAGAS, KINDRAL KODUS SEISIS VALVEL KUULATES KUIS NAINE PRAGAS. JÕULUEELNE SAGIN LAUDAS “JÕULUD! JÕULUD! KA-KA-KAA!”
tulemuseks 15.78. Veel samal aastal viis ta rekordi 16.12-le. Heino Lipu kui kuulitõukaja nimi sai tuntuks ka laias maailmas. Ta tõusis paljudeks aastateks Euroopa parimaks kuulitõukajaks, rekordimeheks ja edetabeli valitsejaks. 2.4. Heino Lipp pidas vastu ka kõige karmimatele raskustele Ka külmadel ja jäistel talvedel treenis Lipp väljas. Ainuke lähim võimla asus Viljandis, mis oli alatasa hõivatud. Nii jooksis ta lühikesi otsi tõusva kiirusega külmunud põllul, vahel sumpas hangedes. Kuuli tõukas mustavate kapsajuurikate keskel, kuusehekki oli peidetud ka üks tõke. Endiselt soovis ta treenida üksi, õpetussõnadega torkijad talle ei meeldinud. Pealegi olid enamik treenerid Lipu kõrval alles poisikesed. Treeningutel rõhutas ta tehnikat, kiirust ja rütmi. Niimoodi juureldes hakkas kuul aina kaugemaid lende tegema. (Teemägi:1963) 1947. aasta 8. mail püstitas Lipp taas uue NSV Liidu rekordi 16.55, olles seekord külaliseks Tbilisis
hoida.“ (lk.105) Kuid rehepapi kavalusega õnnestus katk siiski katk hävitada, rehepapp viskas sea tulla ning katk hävis. Kas ühe ahnus on hukatuseks kõigile? Aidamees kuulis, kuidas Sorgu Mall metsa laulab ja laulu vahele kuulis ka kõlinat, mis tähendab rahapada. Oskar oli kõlinast vaimustuses, et jooksis kohe metsa raha otsima. „Kui juba hämarduma hakkas ning aidamehest polnud ikkagi veel kippu ega kõppu, ajas Mall kasuka selga, pani mütsi pähe ja sumpas metsa.“ (lk. 140). Mall otsis metsas oma meest, kuni kohtas külmkinga. Külmking pidi inimesi hirmutama ja neile surma tooma, kuid Mall siiski küsis temalt abi. Külmking teadis, kus Oskar on, kuid koha ette näitamiseks nõudis Malli sündimata last omale. Mall oli nõus, sest tema mees oli külmas metsas ja surmasuus. Mall leidis Oskari ja vedas ta koju. Külmkingaga oli tal kokku leppe, et annab selle, mis tal rinna all. Külmking mõtles Malli
järele. Kui meid majast enam ei võidud näha, vaatas ta korraks taha ja ümberringi, tuli siis joostes ja ütles: «Mister George, kui te minuga alla sohu tuleksite, siis näitaksin teile terve hunniku vesimadusid.» Mõtlesin: kui huvitav, seda ta ütles eile ka. Ta peaks teadma, et vesimadusid ei armastata nii väga, et hakatakse neid sood mööda taga ajama. Mis tal mõttes oli? Ütlesin siis: «Hea küll, mine ees.» Käisin ta järel p«ol miili, siis ta läks sohu ja sumpas veel pool miili edasi. Jõudsime väikese sileda ja kuiva köhani, mida ümbritses õige paks 'puude ja põõsaste ja väätide tihnik. Ta ütles: «Mingi otse edasi, ainult mõned sammud, mister, seal nad on. Ma olen neid enne näinud, ma ei hooli enam nende vaatamisest.» 321 Ta pöördus ümber ja läks ara, varsti polnud teda puude tagant enam näha. Ma kobasin edasi ja jõudsin väikese lageda kohakeseni. See oli nii suur kui magamistuba, ümberringi rippus
annaabi.ee 
