.......................................................................................................4 3.VASE OMADUSED................................................................................................................5 4.TOOTMISTEEKOND.............................................................................................................6 4.1 Tootmisteekonna algus......................................................................................................6 4.2 Sulfiidist............................................................................................................................6 4.3 Vaskoksiidist (CuO)..........................................................................................................7 4.4 Tootmisteekonna kokkuvõte.............................................................................................7 5. VASE KASUTUSALAD.............................................................................................
nimetus keemistemperatuur 356°C tahkumistemperatuu -38.87°C r Tihedus 13.6 g/cm3 normaaltingimustes Järjenumber 80 Aatommass 200,59 Oksüdatsiooniaste I ja II ühendites Elavhõbeda leidumine looduses Looduses on elavhõbe väga haruldane aine. Seda leidub maakoores 2,7 10 %. Põhiliselt esineb ta looduses elavhõbe(II)sulfiidina ehk punakat värvi kinaverina (HgS). Suurimad kinaveri leiukohad on Hispaanias. Hg tootmist elavhõbe(II)sulfiidist võib kirjeldada ühe reaktsioonina: HgS + O2 Hg + SO2. Elavhõbedat leidub järjeelemendina paljudes kivimites ja mineraalides. Hg eraldub looduslikest allikatest, näiteks vulkaanide kaudu, kuid eraldumine toimub ka inimtekkelistest allikatest, nagu söe põletamine ja elavhõbeda kasutamine toodetes. Varasemad heitmed on juba tekitanud keskkonnas elavhõbeda jääva kogumi, millest osa on pidevalt ringluses, sadestub ja satub uuesti ringlusesse. Nii kivisüsi kui nafta
arvel fosfoadenosiinfosfosulfaadiks (PAPS) ja seejärel toimub redutseerimine sulfiidini. Redutseerijatena kasutatakse tioredoksiini ja NADPH-d. Sulfiidi arvel moodustatakse aminohape tsüsteiin, mida kasutatakse edaspidi väävlit sisaldavate orgaaniliste ühendite sünteesil. Kui mikroob ei suuda sulfaati redutseerida, siis peab söötmesse lisama redutseeritud väävlit sulfiidina või tsüsteiinina. Peaks aintama ka pärmiekstrakti ja peptooni lisamine. Sulfiidist moodustatakse aminohape tsüsteiin, mida kasutatakse edaspidi väävlit sisaldavate orgaaniliste ühendite sünteesil. Sulfaadi assimileerimiseks läheb vaja NADPH-d. NADPH-d toodetakse rakus peamiselt pentoosfosfaaditsüklis, kus toimub järjest 2 NADP seoselist dehüdrogeenimist. 3 Osa mikroobe vajab siiski redutseeritud väävlit. Nt osa metanogeene saavad S allikana kasutada ainult sulfiidset S. Redutseeritud väävlit vajavad: Tioonbakterid (saavad energiat redutseeritud S-ühendite
Kompleksühendite nimetused on tihti pikad ja keerulised, tihti üritatakse läbi ajada valemitega. Kui nimi osutub vajalikuks, lähtutakse vastavatest reeglitest: kõigepealt loetakse üles ligandid, seejärel nimetatakse metalliaatom või ioon, nt heksaakvavask. Neutraalsete ligandide nimetused on samad, mis molekulidel, v.a. vesi (akva), NH3 (ammiin), CO (karbonüül), NO (nitrosüül). Anioonsete ligandide puhul lisatakse lõppu o, nt kloriidist kloro, sulfaadist sulfato (SO4) ja sulfiidist sulfito. Ligandide arvu tähistatakse eesliidetega di-, tri-, tetra- jne. Kui ligand annab metalliga mitu sidet või kui eesliitest juba sisaldub vastav eesliide, siis kasutatakse eesliiteid bis-, tris-, tetrakis- jne. Ligandid loetakse üles tähestiku järjekorras. Keemilises valemis tuuakse anioonsed ligandid enne neutraalseid, nimetused järgitakse tähestikulist järjekorda. Oksüdatsiooniaste (metallil) näidatakse
annaabi.ee 
