andami suurendamiseks. Kümnise maksimaalne määr oli veerand viljasaagist. 2.Muud loonusandamid- osa saagist tuli loovutada piiskopi ametimeestele. vakukaer- Lääne-Eestis, mis oli mõeldud feodaali kaaskonna hobuste söödaks. Tatrahinnus, linakümnis, kümnis õlgede suhtes- tavaline määr oli 20 kubu adramaalt. Heinaandam, kalakümnis, loomakümnis- tuli anda karja juurdekasvult. 3.Rahamaksud- esmajoones nõuti neid sulastelt ja vabadikelt. Foogtiraha- tõenäoliselt tasu foogtile kui kohtumõistjale. Peale selle esinevad tõlgi-, kaplani-, talliülema-, köögi- ja joogiülemarahad. 4.Teoorjus. 5.Sõjalised kohustused. 6. Kirikukoormised- vaimulike ülalpidamiseks mõeldud kümnised. Omaette kulu nõudsid kirikutalitused: matmine, ristimine, laulatamine, armulaual käimine. Talupoegadel lasus ka kirikumõisa maade harimise, kiriku, preestri elamu ja majapidamishoonete
10%-20% koguväärtustest moodustasid loomakasvatussaadused. Talupojad viisid andamiks lambaid, härgi, lehmi, sigu, hanesid, kanu. Heinakümnis - Üks koorem täistalult. Olenevalt piirkonnast nõuti kümniseks veel mett, kalu, lina, kanepit. Talupoegadelt nõuti ka metsamaterjali: saepalke, palngupuid, puusütt, küttepuid. Talupoegadelt nõuti mitmesuguseid rahamakse. Vakuraha - Kõige kaalukam rahamaks, mis sõltus talu suurusest. Keskajal tunti ka isikul lasuvat maksu, mida võeti sulastelt ja vabadikelt. Ordualadel nõuti meistriraha ehk sõjamaks, mille suuruseks oli 1 riia mark igalt adramaalt. Keskaja jooksul asendati mitmed loonusandamid rahamaksuga. Loomakümnis asendati paarikillingilise maksuga iga varsa ja vasika pealt (Maksid selle eest, et omad loomi). 16. sajandil muutus tavaliseks vakukoormiste väljalunastamine rahas. Samal sajandil pärinevad teated talupoegade vabastamisest koormistest rahamaksu eest.
Ta hingas iga päev lämmatavat hauaõhku ja magas pori sees, aga ta jäi ikka elusse. Ta liikmed läksid tuimaksi kõik tundmused töntsiks, ta oli ammugi peast nõdraks läinud, aga ta elas siiski. Veel mitu ja mitu aastat pärast Suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati, iga nädalas korra lossis, kuhu ta oma vaba talukoha peale pandud maksu võiga ja munadega tasus. Ta ei unustanud millalgi sõjameestelt ja sulastelt küsida, kas igavene vang Villu veel elab? Kümne aasta jooksul sai ta ikka 227 vastuseks, et vang veel elus on, ja igakord läks siis lollaka tüdruku nägu rõõmsaks. Ühel päeval öeldi talle, et Villu olevat surnud. Mai puhkes suure häälega nutma ja tõttas surnud vangi keha endale paluma. Selleaegne komtuur -- see oli juba kolmas pärast ammu surnud Heriket -- oli hea südamega mees ja käskis lollaka vanatüdruku palvet täita. Vangi
annaabi.ee 
