kellest ühe nimetas mõisnik. Ül: vaestehoolekanne, ühisvastutus magasivilja varumisel(magasiait), kogukondade juhid: eestistalitaja, liivimaal kaks vöörmündrit Koosseis 1)mõisarahvas mõisas elavad, sealt ülalpidamist saavadmajateenijad, mõisasundijad, mitmesugused ametimehed, käsitöölised, kodaniku seisusest sakslased(metsnikud, raamatupidajad, koduõpetajad) 2)külarahvas keskne koht pererahval, peremees ja perenaine tegid tööd põldudel, lapsed töötasid koos sulasrahvaga mõisapõldudel, vabadikud ehk saunikud nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel koormised 1)mõisnikule teotöö(korraline nädalatöö, hooajatöö) naturaalandamid, rahamaksud 2) vallale, kogukonnale teede korrashoid, magasiniaida ja kooli ehitamine, vaeste eest hoolitsemine 3) riigile pearaha ja nekrutiandamine(nn. Verekümnis)(sõjavägi) sõjaväe majutus, moona kohustus 4) kirikule kirikumaksud, tagasid kogu kirikuorganisatsiooni ülalpidamise
võimule tulekuga hakkasid asjad liikuma ja 1802. ja 1804. aastal võeti talurahva olukorra parandamiseks vastu talurahvaseadused. 4.Kartulikasvatus. Jõudis Eestisse esmakordselt 18. saj. keskel ja oli põhiliseks tuluallikaks Põhja- Eestis, mille abil osteti päriseks talusid. 5.Talupoegade elu-olu. Talurahvaseisus jagunes mõisa- ja külarahvaks. Viimaste seas oli keskne koht pererahval, kelle õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majandamine. Nende lapsed töötasid enamasti koos sulasrahvaga, tehes teotööd. Suuremate talude äärealadel elasid veel väikest maalappi või eluaset omavad vabadikud e. popsid. Mõisakoormistest oli peamiseks teotöö. Teotööle lisandusid veel naturaalandamid ja rahamaksud. Riiklikest kohustustest lasusid talurahva õlul pearaha ja nekrutiandmine. Täitmist vajasid ka kogukondlikud (teed, koolid) koormised ja kirikumaksud, millest peeti ülal kirikut. Kogukonna ülesanne oli ka vaestekhoolekanne. 6.Talurahvaseadused
Mõisnik oli kogukonna üldkoosoleku kokkukutsujaks ja kõigi otsuste kinnitajaks. Samuti säilitas mõisnik kogukonna üle politseivõimu. Aadli kontrolli alt vabanes talupoegade omavalitsus alles 1866. aasta vallareformiga Talurahva seisus jagunes XIX sajandil küla- ja mõisarahvaks. Külarahva seas oli keskne koht pererahval, kes täitis mõisakoormisi. Peremees ja perenaine töötasid talupõldudel, lapsed töötasid koos sulasrahvaga mõisapõldudel. Suuremate talude äärealadel elasid vabadikud/popsid/saunikud, kelle tööjõudu kasutati hooajatöödel. Mõisarahva hulka kuulusid teenijad, sundijad, käsitöölised jt. Mõisarahvas oli sotsiaalselt ja majanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. Sajandi keskpaiku moodustas pererahvas u. 40, sulasrahvas 30, vabadikud 20 ja mõisarahvas kuni 10% talurahva üldarvus
annaabi.ee 
