terror", mida nimetati ,,sotsialistliku seaduslikkuse rikkumiseks". Tänu sellele muutus kord inimlikumaks ning tõesti tauniti kogu liidus Stalinit ning riigi poolset terrorit. 1957.aastal kui Malenkov ja Molotov üritasid kukutada Hrustsovi ning see katse ebaõnnestus ei lastud neid maha nagu ennemalt oleks tehtud vaid saadeti rahulikult pensionile. Pärast NLKP 20. Kongressi algas NSV Liidus uus periood, mida kutsuti sulaperioodiks. Kõigepealt kaotati tugev tsensuur meedias ning kultuuris ja see järel tuli aeg kui esimest korda liidu ajaloo jooksul hakkas võim tõsisemalt rääkima inimeste elujärje parandamisest. 1956.aastal hakati vanuritele maksma pensionit mis oli sõltuvuses nende viimasest kuupalgast. Riik hakkas lõpuks maksma kolhoosidele toodangu eest ning ka tööstuses tõsteti palku. Lisaks lubati ka ainult isiklikuks tarbeks omada aiamaad ning paari kodulooma või -lindu
„Sula“ tähendas NSVL-is seda, et nagu ka USAski, olid 1960. aastad NSVL- is lootuse ja optimismi aastateks. Tundus, et ideaalselt toimiv kommunism on tõesti saavutatav, „kuldsed kuuekümnendid“ jõudsid ka NSV Liitu. Suurenesid isikuvabadused, inimesi ei saadetud enam kergekäeliselt vangilaagritesse, see tõi kaasa ka avastuse suurenemise. Tekkis hulk kommuniste, kes olid veendunud kommunismi toimimise võimalikkuses, kommunism levis laialt ka noorte seas. Sulaperioodiks nimetati Hruštšovi valitsusaega. 10. Leonid Brežnev – võimulolek, üldiseloomustus 1964. aastal tuli NSVLis võimule. Brežnev oli märksa vähem emotsionaalne kui Hruštšov. Ta oli palju karmikäelisem ja ka paindumatum juht. NSV Liit liikus tagasi karmikäelises poole. Repressioonid suurenesid, mässumeelsust ja vabameelsust ohjeldati, piirati majandust. Tema võimul olekuajal algas stagnatsioon e. seiskus igasugune areng ja algas seisak.
paljud kultuuriinimesed ja kirjanikud. Eesti kirjandus jagunes pagulas- ja kodukirjanduseks. 2. Nimeta kaheksa kirjanikku, kes 1944. aastal lahkusid Eestist. 1944. aastal lahkusid Eestist Gustav Suits, Marie Under, Bernard Kangro, Karl Ristikivi, August Gailit, August Mälk, Artur Adson, Henrik Visnapuu jpt. 3. Millistesse perioodidesse jaguneb eesti kirjandus aastatel 1944-1990? Aastatel 1944-1990 jaguneb eesti kirjandus stalinismiperioodiks, sulaperioodiks, stagnatsiooniperioodiks ja nüüdiskirjanduseks. 4. Miks ilmus aastatel 1945-1953 nii vähe kirjandusteoseid? Aastatel 1945-1953 ilmus nii vähe kirjandusteoseid, sest valitses üldine segadus ja teadmatus selle üle, kuidas kirjutada Nõukogude Liidu standardite järgi. Eestiaegsete kirjanike tegevus keelati suuresti ära ja noorte pealekasv võttis aega. 5. Millise vabanemise tõi kirjandusse niinimetatud sulaaeg?
erilist Teater Nõukogude Eestis. Kaasaegses ajalookirjutuses on nähtud tendentsi eristada ühes või teises perioodis rohkem alajaotusi ning leida erinevatele perioodidele määratlevaid atribuute ja võimalikke muutumispõhjuseid (Postlewait 1988). Ka eesti ajaloolased (nt. Enn Tarvel, Lauri Vahtre) on osutanud vajadusele eristada Nõukogude Eesti puhul teatud all-perioode, mis üldises plaanis jagunevad stalinismi ajaks, sulaperioodiks (nn. lootuse ajaks) ja sotsialismi stabiliseerumiseks (sh. stagnatsiooniks) – kuni sotsialismi lagunemiseni, „perestroikani”; kultuuriuurija Aili Aarelaid on omakorda lähtunud mentaliteediloolisest printsiibist ja vaadelnud sõjajärgset aega erineva dominandiga kümnendite kaupa: 1940.–1970. aastad kui vastavalt ellujäämiskunsti omandamise, kahepaiksuse sünni, kommunismitondi
annaabi.ee 
