Taaskasutus ja isetegemine olid laialt levinud. Ohtralt trükiti soovitusi kuidas vanu asju moodsaks ümber õmmelda. Jalanõud kaotasid 30ndate elegantsi. Platvorm ja kiilkonts olid küll kasutusel juba enne sõda, kuid nüüd paljastas materjalipuudus korgist talla konstruktsiooni. Ajakiri ,,Vogue" soovitab rikastada jalatsite väljanägemist värvi ja kirjute lindikestega. Sukkade puudust ,,leevendati" kosmeetilite vahenditega. Näiteks joonistati pruuni silmalaineriga sukkadel esinev tagaõmblus otse säärele. Selline kehamaalingute tegemine nõudis kaunis kindlat kätt. Mõned ilusalongid spetsialiseerusid hommikul tööle ruttavate naiste jalgadele spetsiaalse tumedama varjundi andmisele. Kellel selleks vahendid puudusid üritasid ise toonida teelehtede tõmmisega või kandsid sokke. Sõja lõppedes olid piiranguid kergetööstuskaupadele visad kaduma ja mõned kitsendused materjalile kestsid üsna kaua. Revolutsiooniliste uuendustega sõjajärgsel
tärgeldatud riidepaanidest, Inglismaal aga olid populaarsed väga laiad põlvpüksid. 36 · Sukad. Sukakudumismasina leiutamine muutis senised riidest õmmeldud lohmakavõitu sukad ja sukkpüksid mugavaks ja hästi ümber jalgade liibuvaks kehakatteks. Kootud sukkade kaunistusdetailiks sai sissekootud külje või pahkluukaunistus, mis naiste sukkadel säilis kuni Teise maailmasõjani. Meeste sukki hoidsid ülevalpool põlve kinni ümber jala seotud paelad, mille ümber sai soovi korral rullida suka ülemise ääre. Sukapaelad täitsid algselt ainult praktilist otstarvet, kuid 17.sajandil hakkas lisanduma dekoratiivseid elemente. Muidugi oli eelnimetatud põhilistel rõivaesemetel olemas ka kohalik eripära.
tärgeldatud riidepaanidest, Inglismaal aga olid populaarsed väga laiad põlvpüksid. 36 · Sukad. Sukakudumismasina leiutamine muutis senised riidest õmmeldud lohmakavõitu sukad ja sukkpüksid mugavaks ja hästi ümber jalgade liibuvaks kehakatteks. Kootud sukkade kaunistusdetailiks sai sissekootud külje või pahkluukaunistus, mis naiste sukkadel säilis kuni Teise maailmasõjani. Meeste sukki hoidsid ülevalpool põlve kinni ümber jala seotud paelad, mille ümber sai soovi korral rullida suka ülemise ääre. Sukapaelad täitsid algselt ainult praktilist otstarvet, kuid 17.sajandil hakkas lisanduma dekoratiivseid elemente. Muidugi oli eelnimetatud põhilistel rõivaesemetel olemas ka kohalik eripära.
Seal oli pilte, mida nimetati pliiatsijoonisteks, need oli üks tütar ise teinud, kui ta kõigest viieteistkümne aastane oli; ta oli surnud. Need olid teistsugused kui kõik muud pildid, mis ma iial olen näinud: enamasti tumedamad kui harilikud pildid. Ühe' peal oli naine õhukeses mustas kleidis, mis kaenla alt vööga oli kinni seotud; käised olid keskelt laiad kui kapsad; peas oli naisel lai must torukujuliste servadega kübar musta looriga; valgetel õhukestel sukkadel olid mustad paelad ristamisi; jalas olid üsna väikesed mustad teravate ninadega kingad; ja naine toetus mõtiskelles parema küünarnukiga hauakivile leinapaju all, teine käsi rippus ja hoidis valget 312 taskurätti ja käekotti. Pildi alla oli kirjutatud: «Ah, kas ma sind iialgi enam ei näe?» Teisel pildil oli noor daam ümberringi siledasti üles pealaele kammitud juustega, mida seal kamm kinni hoidis; kamm oli nagu tooli seljatugi. Ja daam nuttis taskurätikusse ning teises
annaabi.ee 
