Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik. Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja- peksmine, loomade hoidmine (seal valmistati ka enamus talu tarbevarast). Taluõuel asus kindlasti kooguga kaev. Talu ümbritsev maa jagunes karja-, heina- ja põllumaaks, lisaks sellele kuulus talule ka mets. Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhendel üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, mille II aastatuhende algul seos maaharime arenguga lisandus rehealune. 17.sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19.sajandik olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. Rehetoal oli 3 ust- rehealusesse, kambrisse ja esiküljel õue viiv uks. Vahel viimane puudus ja rehetuppa käidi läbi rehealuse. Uksed tehti madalad, et soe kaotsi ei läheks. Lõuna-Eestis oli
loogeldes külatanum ehk külatänav. Suuremas sumbkülas hargnes see mitmes suunas, moodustades ristumiskohtadel väikesi väljakuid. Eristatakse tihedaid ja hõredaid sumbkülasid. Neil kõigil on ühtne, põldudest eralduv hoonestatud külaala, kuhu on koondunud enamiku või kõigi talude õued. Sumbkülad olid levinud Põhja- Eestis ja saartel. Talu kõige tähtsam hoone oli rehielamu, mis hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune, mis täitis peamiselt majapidamisruumi ülesannet. Rehealusel oli esi- ja tagaseinas lai värav, kust sügisel vili sisse veeti. Talvel hoiti rehealuses koduloomi ja heina ning põhku. Rehetuba kasutati aastaläbi eluruumina. Toa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel koldel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu
Rehielamu oli talu kõige tähtsam hoone, mis koosnes kolmest põhiosast: rehetoast, rehealusest ja kambrist (kambritest). Mõnikord olid rehealuse otsas tall või laut ja küün või kuur. Väiksemad kõrvalruumid olid koda, sahver ja aganik. Rehemaja oli elamu, mis täitis ühtlasi mitut majandusotstarvet: viljakuivatamine ja -peksmine, loomade hoidmine; seal valmistati ka enamus talu tarbevarast. Rehielamu hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune. 17. sajandil on esimest korda mainitud kambreid, mis 19. sajandiks olid olemas peaaegu kõigil rehemajadel. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. 19. sajandi teisel poolel hakati rehielamut, eriti kambrite osa täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad, mõnel
annaabi.ee 
