kokkupandavad tipiid. Need koonuse kujulised telki meenutavad elamud olid eriti levinud preeriaindiaanlaste seas. Tipiisid katsid kokkuõmmeldud piisoninahad. Piisoninahad kinnitatu üksteiste külge pajupuust voolitud kinnitustikkudega. Tipiid püstitati tagumise, järsema küljega läänetuulte suunas. Ukseava jäi aga itta, vastu tõusvat päikest. Aluslatte oli nii kolm, kui ka neli. Tipiid olid seestpoolt mugavad, magamisalusteks seatud nahad pehemed. Telkidel oli tipus suitsuava, millest tipii keskmes asuva lõkke suits välja läks. Tipiides oli karm kord. Laagrid olid püstitatus C-tähe kujuliselt. Ava oli ida suunas. Kui tipii ukseava oli lahti, olid külalised oodatud. Naised läksid sisenedes vasakule, mehed paremale. Nooremad pidid vaikima, kuni neil rääkida paluti. Külalised tõid oma kausid kaasa ja kui peremees hakkas piipu puhastama, oli külalistel aeg lahkuda. 2.4 Liikumisvahendid Kanuud ja kajakid olid väga heaks abivahendiks jõel liikumisel
Sacrat mööda tema templise Kapitooliumil, kus loom ohverdati Jupiterile. Jupiteri kummardamine on roomlastel ühine teiste latiini linnadega Latiumis ja kord aastas pidasid kõik Latiumi linnad tema auks pühi. Need leidsid aset vanas kuningalinnas Alba Longas Albanuse mäel. Lisanime Dius Fidius all austati Jupiteri tõotusejumalana. See,kes annab tõotuse, teeb seda jumala nimel. Kui tõotus antakse majas, toimub tseremoonia compluvium'i (katuse suitsuava) all, nii saab Jupiter ülalt taevast vaadata, valevanduja kohe paljastada ning teda välgulöögiga rabada. Seepärast oli ka Dius Fidiuse Kvirinaali künkal asuvas templis osa katusest eemaldatud. Ent kõikidest Jupiteri templitest oli tähtsaim siiski Kapitooliumil asuv pühamu, mis oli pühendatud J.Optimus Maximusele, Junole ja Minervale. Tempel oli etruski stiilis, tõstetud kõrgele poodiumile. Jupiteri kuju asus keskmises cella's ja kahe jumalanna kujud kahes äärmises
Pole tähtsust, kas tegu on PVC- või puitakendega – kõigi akende korrasolekut tuleks pidevalt jälgida. Näiteks kui kremoon käib raskelt, siis selle põhjus peitub tavaliselt mitte kremoonis, vaid aknasuluses. Kremooni raskem käik on esimene märk, et tuleks kontrollida ja vajadusel ka hooldada või reguleerida aknasulust. 5. TASUB TEADA • Kõige esimene aknamaterjal oli seapõie nahk. • Esimeste aknaklaasideni jõudes siluti suitsuava ümbritsev sisesein kirvega siledaks, nii et sinna sai klaasitüki kinnitada. Tihti koosnes see klaas mitmest väiksemast tükist, klaas oli ju kallis ja suitsutarre kõlbas ka sakste häärberi katkine klaasitükk. • Ants Viirese andmeil (vt “Eesti rahvakultuuri leksikon”) hakati klaasi taluelamute akende ette panema Saaremaal XVIII sajandi teisel poolel ja mandril XIX sajandi algupoolel.
73 Iseloomulik saami püstkoja variatsioon, mis muutis koja ruumikamaks, oli koda, mille ehitamiseks kasutati nelja kaardus jämedamat tugipuud, mis olid omavahel kolme õrre ja ühe põikpuuga ühendatud Tavaliselt ühendati tugipuud nööri või vitsaga kokku sidudes või puust tapiga. Tugipuudevahelistele õrtele ja põikpuudele toetusid viltuselt asetatud 15-17 lahtist kojaritva, mille vahele jäi võrdlemisi suur lahtine suitsuava. Koda kaeti suvel kangaga, talvine kate oli valmistatud villastest tekkidest. Kui soojemal ajal ei ulatunud kate päris maani, et suits paremini üles tõuseks, siis talvel asetati väljapoole kummulikeeratud kelgud ja katet paigal hoidvad kasepakud, sissepoole koja serva äärde suur hulk kotte ja kirste. Koja keskel asus kividest laotud tulease, mille kohal rippusid keedunõud. Lahtivõetavast kojast vanemateks ehitisteks on peetud ühe koha peal püsivaid püstkodasid
annaabi.ee 
