Selle lähenemise järgi on elu lava, millel toimuvad meie näitemängud. Erinevad situatsioonid eeldavad erineva ,,ise" esitamist. Me oleme oma erinevates rolliesitlustes erinevad inimesed- nt lapsevanemana, kolleegina. (Kõuts ja Seppel 2012) Üks oluline mõiste, mida Goffman kasutab on ,,raamid". Raamid on inimese loodud konstruktsioonid, definitsioonid ja eeldused, mis on alati juba teatud määral olemas ühiste sotsiaalsete tegevuste jaoks. Raamid on varasemate sotsiaalsete suhtlusaktide järelm, harjumuspärased viisid situatsioonide äratundmiseks, mis võimaldavad meil teada, mida meie käitumine peaks sisaldama. (Kõuts ja Seppel 2012) Erving Goffman sureb 1982 aastal, varsti peale tema valimist Ameerika Sotsioloogia Assotsiatsiooni 73-ndaks presidendiks. Ta sureb momendil, kui kuulsus ja professionaalne tunnustus on lõpuks temani jõudnud. Olles oma eluajal vähetunnustatud, omab Goffman üha suuremat tähtsust tänapäeva sotsiaalteadustes
Kõigepealt on vaja õpetada lapsi analüüsima suhtlussituatsioone (eesmärk, strateegia, keelevahendid) ja mõistma ütluste pragmaatilist tähendust. Ühtlasi vajab õpetamist suhtlussõnavara. Alles seejärel on võimalik suunata ütluste valikut/loomet dialoogis. Tähelepanu vajab viisakas rollisuhtlemine, oskus kuulata partneri repliike ja neile adekvaatselt vastata, repliikide variatiivsus (HEV-laps suhtleb stereotüüpselt), oskus jätkata dialoogi. Seega tuleb oluliselt enam tegelda suhtlusaktide teadvustamisega ja ütluste pragmaatilise tähenduse mõistmisega (situatsioonide analüüsiga). * Suhtlusoskuse kujundamisel peab õpilaste tähelepanu olema suunatud ütluse (repliigi) valikule/sobivusele sõltuvalt situatsioonist ja pragmaatilisele tähendusele, traditsioonilise kõnearenduse puhul aga keeleüksuse struktuurile ja selle semantikale. * Konflikte laste vahel pole võimalik vältida, neid tuleb õpetada lahendama.
märkamise ning oma ütluste edukuse registreerimise tulemus, ehk keel on kõnega võrreldes selgelt sekundaarne. Suhtluse kirjeldamisel näib seega olevat toimunud umbes järgmine areng võrreldes fikseeritud koodi mudeliga: 1. Keel on abstraktne süsteem, suhtlus pole huvitav. 2. Keel on abstraktne süsteem, millel võib olla praktilisi rakendusi suhtluses. 3. Keel on suhtlusvajaduste rahuldamiseks mõeldud abstraktne süsteem. 4. Keel on suhtlusaktide vaatluse põhjal tagantjärele tehtud üldistus. 5. Keel pole huvitav; suhtluses kasutavad inimesed loovalt kõiki käepäraseid vahendeid, nii verbaalseid kui ka muid. 6.4 Sõna ja mõtte seos Selleks, et midagi öelda, peab midagi öelda olema. Konkreetses suhtlusolukorras näib üsna vältimatu, et hääli või kriipse sunnib inimese tegema mingi tema teadvuse olek, mida võiks mõtteks nimetada ja mis peab ilmselt olema olemas enne neid hääli või kriipse.
annaabi.ee 
