tema arvamus on ainuõige, ning oma kaasvestleja ära kuulama, et leida mõni kompromiss. 7) Ravikõneluse puhul seisneb inimese haigus tema võimetuses kõnelda: st võimetuses teist kuulama ning aru saama, leidma teistega ühist keelt. Inimene pöördub abi järele, sest ta mõistab oma haiguse olemust ega suuda taluda oma eraldatust teistest inimestest. Ravikõneluse puhul on oluline see, et üks pool on oma kõnevõimetusest teadlik ning on seepärast passiivne. Tal on olemas suhtlemistahe, kuid pole julgust. Arst peab olema aktiivne pool, kes jututeemat üleval hoiab. Kuid siis tekib probleem, et patsiendil, kes arsti Olga Dalton, 104493IAPB, 2/4 N 10, Filosoofia kodutöö nr 2 kuulab, on väga raske oma kõnevõimetust taastada. Kõnelemise ehk raviprotsessi käigus õpitakse kõnelemisoskust, mis ongi patsiendi tervenemine. 8) Vastastikune mõistmine tekib vaid seal, kus seda otsitakse ja eeldatakse, st mõlemad jutukaaslased peavad
kes patsiendi vastupanu ületades sunnib avanema mitteteadvustatu tabuvaldkondi. Lühidalt: Ravikõneluse eesmärgiks päästa inimest, kes on haige, st inimene, kellel on kadunud võime kõneluseks. Kõigepeal arst peab oma patsienti veenduma, et ta on haige ning siis läbi arutelude ja õpetluse teda ravida. Ravikõnelus – sellise kõneluse eripäraks on see, et ühel isikutest ei ole oskust, julgust, et pöörduda teise inimese poole, kuigi suhtlemistahe on olemas. Nii peabki aktiivne poole nii öelda “patsiendi” poole pöörduma ning jututeemat pidevalt “elus hoidma. Usalduslik kõnelus, kus mõlemad pooled on küll aktiivsed, kuid üks pool kaotab selle, tingituna teise poole väljendamisest. Üteldakse: “Sinuga on võimatu rääkida.” Ja teisele jääb tunne või ka kogemus, et teda ei mõisteta. Niisiis on “võimetus kõneluseks” ikkagi diagnoos, mille paneb see, kes end ise kõnelema ei seagi ja kellel
4. Otsustamise delegeerimisega väheneb mingil määral tippjuhtkonna mõjuvõim (kontroll), autonoomsete allüksuste tegevust on raskem koordineerida. Suureneb risk, et tippjuhtkond kaotab kontrolli firma toimimise üle. Seetõttu tuleb detsentraliseeritud juhtimisega firmades teha täiendavaid kulutusi madalama taseme juhtide tegevuse jälgimiseks ning (vajadusel) õigeaegseks sekkumiseks. 5. Konkureerivate detsentraliseeritud üksuste juhtide koostöö- ja suhtlemistahe on väiksem. Detsentraliseerimises peitub potentsiaalne konfliktioht eri tüüpi vastutuskeskuste juhtidele. 6. Autonoomsete allüksuste juhte tuleb (sageli konkursi korras) valida ja koolitada, see on aga aeganõudev ja kulukas tegevus. 7. Detsentraliseeritud organisatsioonis võib esineda mõnede funktsioonide asjatut dubleerimist. 8. Autonoomsete allüksuste ja nende juhtide töö hindamine on sageli üpris keeruline. 53
annaabi.ee 
