võrdselt. Kõige sagedamini avaldub see viieteistkümne kuni kahekümnenda eluaasta vahel. Seda võib määratleda nagu kliiniliselt rasket ja irratsionaalset hirmutunnet, mida tekitab rida ühiskondlikke situatsioone (näiteks teiste ees esinemine). Tihti hakkavad inimesed oma foobiat vältima. See võib lõppeda üksinduse, eraldatuse ja piinlemisega, eriti siis, kui isik on teadlik oma kaotusest ja soovib teiste inimestega normaalselt suhelda. Suhtlemiskartuse põhitunnuseks on hirm sattuda piinlikku olukorda ja tunda ennast alandatuna, kui inimese käitumine ei vasta tema enese poolt kujutatud normidele. Tavaliselt kardab isik, et tema ängistus on teistele nähtav punastamise, värisemise (eriti käte), kokutamise, iivelduse või mõne teise tegevuse näol. Suhtlemiskartust saab ravida käitumis- ja tunnetusteraapiaga ning medikamentidega. (Haiguslikud... 2002: 25-33)
Enamikul juhtudel avaldub see esimest korda pärast 20. eluaastat. Paljud asjatundjad eraldavad kahte haigusvormi: lagedakartus ilma paanikahoogudeta ja lagedakartus, millega kaasnevad paanikahood. Lagedakartust saab ravida käitumisteraapiaga, tunnetusteraapiaga ning ravimteraapiaga. (Haiguslikud... 2002: 14-15, 20-24) Suhtlemiskartus avaldub ängistuses, mille all kannatavad mehed ja naised enam-vähem võrdselt. Kõige sagedamini avaldub see 15. kuni 20. eluaasta vahel. Suhtlemiskartuse põhitunnuseks on hirm sattuda piinlikku olukorda ja tunda ennast alandatuna. Tavaliselt kardetakse, et tuntav ängistus on teistele nähtav. Seda võib reeta näiteks punastamine, värisemine, värisev hääl või kokutamine, võimetus teistele silma vaadata, kidakeelsus, iiveldus, oksendamine ja tugev vajadus urineerida. Kõige raskem suhtluskartuse vorm on inimeste vältimine. Üldiselt on suhtlemiskartlikel inimestel madal enesehinnang.
Seda võib määratleda kui kliiniliselt ja irratsionaalset( mõistusega, loogiliselt mitteseletatav ) hirmutunnet, mida tekitab rida ühiskondlikke situatsioone( nagu näiteks see, kui inimesel on vaja teiste ees esineda). Tihti viib selline paaniline hirm ühiseluliste olukordade vältimiseni. See võib lõppeda üksinduse, eraldatuse ja piinlemisega, eriti siis ,kui isik on teadlik oma kaotusest ja soovib teiste inimestega normaalselt suhelda. Suhtlemiskartuse põhitunnuseks on hirm sattuda piinlikku olukorda ja tunda ennast alandatuna, kui inimese käitumine ei vasta tema enese poolt ettekirjutatud normidele. Suhlemiskartuse all kannataja kardab, et ta kas käitub ebaadekvaatselt või liialdatult või kombel,mis kutsub teiste inimeste kriitikat või hukkamõistu. Tavaliselt kardab ta, et tema 6 ängistus on teistele nähtav: näiteks punastamine, värisemine- eriti kätte-,värisev hääl või
annaabi.ee 
