sidemetega päris-, pool- ja kasuõdede-vendade ning omade ja ,,omandatud" vanemate, vanavanemate ja sugulastega. Eakaaslased. Eakaaslaste tähtsus lapse elus kasvab koos vanusega. Enamusel teismelistest on vähemalt kolm sõpra, kusjuures sõpradeta on siiski umbes üks protsent teismelistest. Vähemalt korra nädalalas ollakse vahetult pärast tunde koos sõpradega ja umbes neljandik suhtleb sõpradega peaaegu iga koolipäeva lõpul. Veidi väiksem on suhtlemisaktiivsus sõpradega õhtuti, kuid see kasvab koos vanusega. Umbes 40% teismelistest suhtleb iga päev sõpradega sms-i või interneti teel, internet suhtlusvormina on olulisel kohal umbes 70%-l teismelistest. Peale aktiivsete näost-näkku suhtlemisvormide (nt muusikakuulamine ja tantsimine 47%; sportimine 43% jne) märkis aga umbes pool teismelistest, et käivad sõpradega lihtsalt niisama ringi. Kool. Laps veedab koolis suurema osa oma ajast, kuid kool suhtlemiskeskkonnana on lapse
Keeleüksusi ei suudeta kokku viia tegelikkusega. Igal juhul avaldab kõne arendamine intellektile positiivset mõju: suunab taju, süstematiseerib kujutlusi, soodustab abstraheerimisvõimet. Juhul kui esmaseks puudeks on kõnepuue, on olukord teine. Esialgu arenevad neil lastel intelelktuaalsed protsessid võrdväärselt eakaaslastega. Kuna lasp ei omanda keelevahendeid, otsib ta alternatiivseid suhtlemisvahendeid nagu zestid, osutamine. Just suhtlemisaktiivsus eritab primaarse kõnepuudega laspi primaarse intellektipuudega lstest, viimaseid rahuldab nende kõne seisund. Kuid ohtlik on lapsele olukord, kus intellekti käsutuses ei ole keelesüsteemi, sest siis pidurdub vasrti ka intellektuaalsetre protsesside areng. Väljapääsuks on kõne arendamine või alternatiivsete suhtlusvahendite kasutuselevõtt. Kui lapse arengut mitte korrigeerida, kujuneb välja olukord, kus alakõne ja intelelktuaalsete protsesside arenematus pidurdavad teineteist
Eneseaustus = ------------- taotlused Madal eneseaustus tähendab rahulolematust, põlgust, lugupidamatust iseenda suhtes. Madala eneseaustusega kaasneb sisemine heitlikkus ja häbenemine. Sellised inimesed on eriti tundlikud kõige suhtes, mis nii või teisiti puudutab nende isikut; nad on kergesti haavuvad, reageerivad kriitikale, laitusele või pilkele haiglasliku tundlikkusega. Sageli eelistavad nad üksindust, nende suhtlemisaktiivsus ja kontakteerumine teiste inimestega väheneb. Inimene, kes on sõjas iseendaga, ei saa ümbritsevatega konfliktitult suhelda. Lapsed, kellel tunnustusest vajaka jääb, muutuvad ebakindlaks. E. Hamachek (1978) määratleb seitse erinevat viisi, kuidas alaväärsustunded ilmnevad laste igapäevases käitumises. Äärmine tundlikkus kriitika suhtes. Igasugust kriitikat käsitatakse kui rünnakut isiksuse vastu, sõltumata sellest, kui kohane või heatahtlik see ka ei oleks.