põrsaste märgistamine kaalumine hammaste lõikamine sabade lõikamine vaktsineerimine vitamiinide süstimine raua- ja vasepreparaatide süstimine Põrsaste söömaõpetamine Kultpõrsaste kastreerimine 1-2 emispõrsa väljavalik suguemiste järelkasvu tagamiseks vajamineva inventari hankimise võimaluste selgitamine ja hindade ning muude iseärastuste 08.07.2009 võrdlemine inventari hankimine (künad, metallist vaheaiad- varbaaiad pikkus 2 m, kõrgus 1 m varbade samm 15 cm, allapanumaterjal, suluaiad, 15.07.2009 jootmisanumad või automaadid jne
Eesti Maaülikool Veterinaarmeditsiini ja Loomakasvatuse Instituut SEAKASVATUSE KURSUSEPROJEKT Koostaja: Juhendaja: Aleksander Lember Tartu 2010 1. Vajalik suguemiste ja kultide arv. Kultide arv Seemendamine toimub 6 nädalat järjest, nädalas ligikaudu 85 emist, selleks on vaja 8 kulti. Kasutan kunstliku seemendust. Suguemiste arv Reprodutsioonitsükkel on 148 päeva, järelikult saab aastas toimuda 365 : 148 = 2,5 pesakonda aastas Kuna on vaja toota 4303 tonni sealiha (eluskaal) ja realiseerimismass on 104 kg. Seega 4303 000 : 104 = 41 375 siga realiseerida aastas, lisaks sellele lõpnud põrsad. Järelikult peab sündima 44 375 põrsast. Poegimisi : 44 375: 10,7 = 4147 poegimist. Emiseid selleks vaja 4147: 2,5 = 1659 Arvestades tiinestusprotsenti, on tegelik vaja minevate suguemiste arv 1659 : 0,82 = 2023 emist 2
sekundaarset viljakust, mis näitab looma võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Seal väljendub ilmekalt primaarse ja sekundaarse viljakuse erinevus, ligikaudu 60-70% vabanenud munarakkudest areneb lõpuni ja sünnib elusate põrsastena. Meil kasvatatavate eesti suurt valget ja eesti maatõugu sigade viljakus on keskmiselt 10-12 põrsast pesakonnas, mõne emise pesakonnas isegi 14 -16 põrsast. Sealiha intensiivsel tootmisel on oluline omadus suguemiste suur viljakus ja sigivus. Mida rohkem põrsaid saadakse, seda rohkem sigu võib nuumata. Varavalmivus on bioloogiline omadus, mis on seotud sigade tõu, ea, kasvu ja arengu ning söötmis- ja pidamistingimustega. Tehakse vahet majandusliku ja füsioloogilise varavalmivuse vahel. Füsioloogilise varavalmivuse all mõistetakse sugusigade suguküpseks saamise ja esmakord- se paaritamise iga. Majanduslikku varavalmivust mõõdetakse päevade arvuga, millal siga
sekundaarset viljakust, mis näitab looma võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Seal väljendub ilmekalt primaarse ja sekundaarse viljakuse erinevus, ligikaudu 60-70% vabanenud munarakkudest areneb lõpuni ja sünnib elusate põrsastena. Meil kasvatatavate eesti suurt valget ja eesti maatõugu sigade viljakus on keskmiselt 10-12 põrsast pesakonnas, mõne emise pesakonnas isegi 14 -16 põrsast. Sealiha intensiivsel tootmisel on oluline omadus suguemiste suur viljakus ja sigivus. Mida rohkem põrsaid saadakse, seda rohkem sigu võib nuumata. Varavalmivus on bioloogiline omadus, mis on seotud sigade tõu, ea, kasvu ja arengu ning söötmis- ja pidamistingimustega. Tehakse vahet majandusliku ja füsioloogilise varavalmivuse vahel. Füsioloogilise varavalmivuse all mõistetakse sugusigade suguküpseks saamise ja esmakordse paaritamise iga. Majanduslikku varavalmivust mõõdetakse päevade
Seatalitaja peab saama igasse sulgu siseneda ning loomi sisse ja välja ajada vahetult teeninduskäigust. Sigade ajamine peaks aga toimuma sõnnikukäigust. Kui sulu sügavus on üle 3,5 m, on sigade jälgimine ning hooldustööde tegemine raske. Eeltoodud tingimuste täitmine loob eeldused võõrutusjärgsel kasvuperioodil sigade normaalseks kasvuks ja arenguks. Emiste söötmine reproduktsioonitsükli jooksul Seafarmides põhjustab probleeme suguemiste liigne lahjumine imetamisperioodil, millega kaasneb nende reproduktsioonijõudluse vähenemine või hoopis karjast väljalangemine. Liigse lahjumise peamised põhjused on seotud emiste ebaõige söötmisega reproduktsioonitsükli erinevatel perioodidel. Kui imetamisel saavad emised tihtipeale sööta tarbest vähem, siis tiinuse ajal söödetakse neid tavaliselt energia- ja teiste toitefaktorite tarvet tunduvalt ületavate ratsioonidega. Tiinus- ja imetamisperiood on aga
lontis ning ulatuvad mõnikord kihvadeni. Käel on keskmise pikkusega, ühineb kerega sujuvalt. Selg ja lanne on pikad, mõõduka laiusega, laudjas sirge, singid sügavad ja täidlased. Jalad on tugevad. Udar ja nisad on hästi arenenud, nisasid on tavaliselt 12-14. Nahk on elastne, valge ja käetud valge või kollakaläikelise harjasega. Tagakeha on sihvakas ja hästi arenenud. Eesti peekonitõugu sead kasvavad ja arenevad kiiresti. Täiskasvanud suguemiste kehamass ulatub 250 kiloni, täiskasvanud sugukultide keha-mass 300 kiloni. Keskmised näitajad 2006. a baasaretusfarmides: seljapeki paksus 9,9 mm, ööpäevane juurdekasv ( 0 100 kg-ni) 639 g/ööpäevas, seljalihase (m. longissimus dorsi) läbimõõt 58,7 mm, viljakus 11,7 põrsast pesakonnas. 32 58. Ristamine seakasvatuses. 59. Sigade välimik, konstitutsioonitüübid.
annaabi.ee 
