peamist alust. Inglise romantism 18.sajandi 70.aastatel tekkinud inglise romantismi eelduseks oli tööstuslik revolutsioon, mis tõi kaasa järsud muutused ühiskonnas, linnade kiire arengu ning sellega seonduvad sotsiaalsed probleemid. Inglismaal olid klassitsismi traditsioonid olnud suhteliselt nõrgad, seetõttu kulges üleminek romantismile sujuvalt. Teed tasandas ka õlipopulaarse sentimentalistliku romaani viljelemine 18.sajandi keskpaiku. Moraliseeriv, kaastunnet sugereeriv, religioosse värvinguga sentimentalistlik romaan tõi lugeja ette vooruslikku, kannatava inimese rahva hulgast ning kurjus leidis seal alati karistuse. Sentimentalismi tundelisus mõjus tollal väga värskendavalt ja elulähedaselt. Ka Eestis laialt levinud nn Jenoveva- ajajärgu jutukirjandusele oli sentimentalistlik romaan otseseks eeskujuks. William Blake , William Wordsworth , Samuel Taylor Coleridge, Robert Southey, Georg Gordon Byron, Percy Bysshe Shelley, John Keats, Walter Scott
võrdlusalus nii üldine, et midagi tegelikult võrrelda ei saagi. Reklaamikeele kirjeldustes on reklaamikeelele iseloomuliku nähtusena nimetatud assotsiatsioonisüntaksit, mille idee on, et öeldu, sõnad ja väljendid äratavad lugejas assotsiatsioone, mis seostuvad omavahel süntaktiliselt: enamasti täpsustavad, aga ka piiravad neid grammatilised seosed. Lauses peavad sõnad olema grammatiliselt seotud. Reklaamikeeles on vabam süntaks. Assotsiatsioonisüntaks on sugereeriv keelekasutus, pole loogilisi grammatilisi suhteid, pole põhjuslikke seoseid esile toodud. Sisuliselt mõjuvad fraasid ühendatuna, tähendusväljad on seotud. Laused koosnevad predikatiivist ja subjektist, tihti kasutatakse mõttekriipsu (nt Eesti Päevaleht – nädala lemmik). Reklaamikeeles on ka teine iseloomulik lausetüüp: 2 verbist koosnevad ringfraasid, kus 1. kutsub tegutsema ja 2. näitab sellest saadavat kasu (nt Vasta ja võida!) – struktuuriga tegu ja tagajärg.
sellega ka tunnistuste andmisel reeglina tugevad emotsioonid. Kui emotsioone on vähe, võib olla tegemist loo fabritseerimisega. 3. Alluvus sugestsioonile. Intervjuu käigus püütakse kindlaks teha, mil määral allub tunnistaja sugestsioonile. Selleks kasutatakse näiteks suunavaid küsimusi kõrvalise tähtsusega detailide suhtes, mis on muudest allikatest täpselt teada ja püütakse teha kindlaks (laps)tunnistaja allumine suunamisele. Intervjuu karakteristikud 4. Sugereeriv, suunav või sundiv interjueerimine. Kui ilmnevad selged niisuguste intervjueerimiste tunnused, ei saa tunnistust analüüsida lähtuvalt SVA-st. 5. Intervjuu üldine ebaadekvaatsus. Kõige põhilisem probleem on, kui tunnistaja ei julge anda vastuseid stiilis "Ma ei tea" ja hakkab asju välja mõtlema. Selle ärahoidmiseks instrueeritakse intervjuu alguses tunnistajat selgesõnaliselt, et ka
annaabi.ee 
