Nad elavad põhiliselt Anatoolias, Musta mere ja Vahemere (türgi keeles "Valge mere") vahelisel poolsaarel. Türgis räägitakse ka teisi keeli, sealhulgas araabia ja kurdi keelt. Kõnelejate arv on umbes 80 miljonit. Lisaks ladina tähestiku tähtedele on kasutusel mõned modifitseeritud tähed. Türgi keele lähemad sugulaskeeled on türkmeeni ja aserbaidzaani keel. Nagu teisigi turgi keeli, iseloomustab türgi keelt vokaalharmoonia, aglutinatsioon ning rikkalik sufiksite kasutamine. Näiteks mitmust väljendaval sufiksil on kaks kuju -lar või -ler vastavalt sellele, kas sõna tüves on ees- või tagavokaalid. Türgi keel kasutab ladina kirja. Vaatamisväärsused Türgi beachivälised "hitid" on: * Istanbul (Ayasofia kirik-moshee-muuseum, Sinine Moshee, Süleymani moshee, Topkapi palee-muuseum koos haaremiga, Dolmabachi palee-muuseum, vanalinna miljöö, Galata sild ja torn, kaetud turg).
• seotud morfeemid ehk afiksid saavad esineda vaid koos teiste morfeemidega; enamasti grammatilised; Afiksite liigid: • prefiks – eesliide; morfeemid, mis lisatakse sõna algusesse juure või tüve ette; • sufiks – järelliide; morfeemid, mis lisatakse sõna lõppu juure või tüve järele; • infiks – juht, kus üks morf lõhub teise morfi, mitte lihtsalt ei asetse kahe morfi vahel; esinevad sõnavormides koos sufiksite ja prefiksitega; • tsirkumfiks – afiksi liik, kus kuuluvad kokku prefiks e eesliide ja sufiks e järelliide ning kumbki neist eraldi tähendust ei moodusta; näivad nad kuuluvat ühte morfeemi; tegu katkendliku morfiga, mis on maailma keeltes väga haruldane; erijuhud üldisemast fenomenist, kus kaks või enam afiksit koosmõjus saavutavad tähenduse, mida ükski neist isoleerituna edasi ei anna. Selliseid nähtuseid leiab maailma keeltest palju, kuid
või kus s-häälik tugevneb. Ajalooline klusiil, mis tuleb välja. Annavad aimust nime etümoloogiale. SUFIKSID, TOPOFORMANDID, NIMELÕPUD. Sufiksid nii nagu apellatiivides. la, -se, -stu. Üldkeelesõnades liidetena kasutusel. Eraldi sufiksilaadsed liited toporformandid nagu ste, -vere. Nimed pole sufiksid ajaloolised, vaid käändevormidest lühenenud. Nime lõpud üldisem termin siis kui me ei tea, millega tegemist on. Lõpp la. Sufiksite ja topoformantide vaba vaheldus nt Kiri/vere; Kiri/la. La-sufiks. Märgib kohta ja deminutiivsust, esineb nii apellatiivides kui ka kohanimedes. Vana kohanimeliide. Valdav osa geograafiliselt Põhja-Eesti ja saarte alal. Eesti keele ajaloos sõnades lõpukadu ja sisekadu. Kohanimede puhul ebareeglipärane lühenemine, lühenevad rohkem kui üldkeelesõnad. Ste-formant. Algselt päriselt ne-sufiksi mitmuslikust tüvest. Nimesid, mis on algselt olnud s- lõpulised
kontrollile (afektid, tungid, ihad). Emotsioonid on eelkõige sisemine läbielamine, kaasaelamine, omaksvõtmine või ärapõlgamine. Emotsioone taunides ja neist igal juhul hoiduda püüdes võime küll teada saada uusi fakte, omandada uusi oskusi, kuid need jäävad meile surnud, tähenduseta faktideks. Teine suur alarühm on s õ n a l i s e d h i n d a m i s v o r m i d. Hinnang võib sisalduda sõnas eneses (hea, halb), aga ka sufiksite süsteemis: kui näiteks mees on hinnangust vaba, siis mehike enam mitte. Keele hinnanguline külg väljendub selgelt epiteetides, võrdlustes, metafoorides, hüperboolides jne. Verbaalse hinnanguvormi põhiühik on lause, otsustus. Selleks et eraldada hindamist sellest, mis pole hindamine, soovitatakse kirjeldamise- hindamise vastandamist. Deskriptiivsed, kirjeldavad laused (nimetatakse ka informatiivseteks, faktilisteks, tunnetuslikeks) vastandatakse hinnangulistele lausetele
annaabi.ee 
