Südamereuma (2)

1665.a kirjeldas inglise arst
Thomas Sydenham noortel
inimestel muutlike
liigesetursetega kulgevat ägedat
haigust, mis tõi kaasa tursed
jalasäärtel, hingelduse, jõuetuse
ja viimaks enneaegse surma.
1797.a selgitati lahangul, et
sellise haiguse korral on
südameklapid paksenenud ja
moondunud ning eluiga lühendab
just südamepuudulikkus. 1808. a
andis arst David Dundas sellele
haigusele nime, mis on püsinud
tänini: rheumatic fever,
reumapalavik, ka südamereuma.
Tollal kõlas see umbes nagu
"valudega palavik".
Haiguse olemusele saadi jälile
hiljem. 1880 avaldati tõik, et
ägedasse reumasse
haigestumisele eelneb
kurgumandlipõletik. 1900.a leiti
üles seda põletikku põhjustav
pisik, mida hiljem hakati
nimetama hemolüütiliseks
streptokokiks. 1928.a avaldati
mõte, et see pisik vallandab
inimese kaitserakkudes,
valgetes verelibledes, rünnaku
keha enda kudede vastu,
põhjustades veresoonepõletikku
ja südameriket.
Veel II Maailmasõja ajal hukkusid
reumapalavikku sõdivate riikide
kutsealused, noorsõdurid, kuni
1940.50. aastatel võeti
kasutusele elupäästvad
antibiootikumid, mis hävitavad
streptokokke. Peagi selgus, et
reumahaigetel tuleb kroonilist
kurgumandlipõletikku ravida
kirurginoaga, sest muidu ei saa
kõikidest mandlitesse peitunud
pisikutest jagu. Juba 40 aastat on
võimalik asendada kahjustatud
südameklapp proteesiga.
Kuidas südamereumat ära hoida
Inimestel, kes on
eluaeg regulaarselt
sporti teinud, on palju
väiksem võimalus
haigestuda
südamereumasse.
Aitaks ka tervislikult
toitumine.