hinge maailma tuua. Seega, kuigi on paljudes kirjaniku autobiograafiates läbivalt kasutatud samu fakte ja põhiaspekte, on teoste ülesehitus ning adressaadid tihti erinevad. Eve Annuk on artiklis esitanud mitmeid erinevaid argumente, mis on üles ehitatud pigem põhjustele ja ajenditele, muutmaks Lilli Suburgi väsimatuks naisvõitlejaks ja feministiks. Esimene ja ühtlasi ka kõige mõjuvamaks motiiviks, miks oli truism Suburgile niivõrd oluline, peab Annuk pidevat kriitikat ja vastumeelsust, millega pidi naine terve oma elu kokku puutuma. Vaid tänu tõe esitamisele sai Suburg oma kogemusi ja nendele toetuvat maailmavaadet suuremale lugejaskonnale esitada. Kahjuks aga erines tema tõde sellele ajastule aktsepteeritavatest arusaamadest. Väga suurt rolli etendas ka Suburgi vanematekodust ilmajäämine, mis oli tingitud isa alkoholismist.
uurides, võib vaatamata pidulikule hetkesituatsioonile näha lääneliku ikonoloogia vastava tüüppoosi sisseharjutud zesti ja kindlat otsest vaadet. Edasine iseloomustus kipub siiski muutuma liigselt tõlgenduslikuks, tekib oht projitseerida nähtavale juurde loetu, kogu sündmuste ja ideederohke pikk elu, otsida tehtu üle rahulolu. Või vastupidi, kibestumust luhtumistest? Vaatamata kõigile segavaile asjaoludele on Rodini ja Düreri idee-kujud Suburgile lähedased; pole isegi vahet, kas võtta Suburgi-poolselt poseerimiszesti selle foto tarvis n-ö programmilisena või harjumuslikkusest tingitud automatismina. Ka mediteerijakuju rahu võiks leida, kuigi tuuletu leegi absoluutne vertikaal on kaldu ja toetatud. Millise mõtlejana ent Suburg Linda lehekülgedel avaldub? Kui (ühekülgset) vaimu-keskne ta on? Ka Sirje Olesk on formuleerinud tutvustavaks kokkuvõtteks, et Linda oli idealistlikult vaimu hariv, mitte praktilisi
eleegiaid ja ballaade. Tema luulet ilmestab täiskasvanuile «Pere tütar ja Vaene laps» , nukrutsev alatoon. S-i tähtsamad kogud on «Rõõm «Räbala-Hans ja Serva-Aadu ehk: Kuida töö nõnda ja mure», «Saatus» ning «Mälestused ja lootused». palk», «Mis inimene külvab, seda tema ka lõikab!» Paremik kogust «Lapsepõlve Kungla» kuulub eesti Lilli Suburg. Lilli Suburgile tõi kirjanikunime lasteluule põhivarra. Rütmikindla ja laululise laadi tema esikteos «Liina» (1877), mille tiitellehele pärast on S-i luulet palju viisistatud. Liiv Juhan autor oli lisanud iseloomustava alapealkirja «Ühe 1864 - 1913, eesti luuletaja. 19. sajandi lõpul tõusis Eesti tütarlapse elulugu, temast enesest eesti kirjanduse üheks tippluuletajaks Juhan Liiv. jutustatud».«Liinas» kujutab Suburg, kuidas eesti
annaabi.ee 
