"Kõige nauditavam viis raamatut lugeda on minu meelest selline, mis autorit kõige vähem rõõmustaks ... Ma loen helkide pärast, mis on sama hea kui kasutada suurepärast pilti värvidega eksperimenteerimisel, sest tema toonid on nii rikkalikud." seda, mida neil on, vaid seda, mis nad ise on. Nad annavad mulle seda, mida nad päriselt anda ei saa, ent mida neist hõngub. Ent mingite vähem subtiilsete ja puhaste sidemetega ei tohi nad mind siduda.15 Me kohtume nii, nagu me ei kohtukski, ja lahkume nii, nagu ei lahkukski. Viimasel ajal on mulle hakanud tunduma, et pareminigi, kui ma oleksin arvanud, on võimalik kanda sõprust suurena, ühepoolselt, ilma samaväärse vastuseta teise poolt. Miks peaksin ma koormama end kahetsedes seda, et vastuvõtja ei ole võimekas? Päikesele ei tee kunagi muret, et mõned tema kiired laias kaares ja mõttetult mööda, tänamatusse ruumi langevad
Esindajaid: Michel Butor (romaan „Modifikatsioon), Alain Robbe-Grillet, Nathalie Sarraute, Claude Simon, vähemal määral Marguerite Duras. Ladina-Ameerika 1960. aastate algul alanud proosa värskenemine kandis algul nime „nueva novela“ (uus romaan), hiljem sai populaarseks termin maagiline realism. Selle suuna esimeseks tähtteoseks peetakse mehhiklase Juan Rulfo (1917 – 1986) romaani „Pedro Páramo“ (1955) (see on ühtlasi peategelase nimi). Realism on subtiilsete üleminekute ja vahetoonide kaudu seostatud lihtrahva põlvkondade pikkuste fantastiliste kujutluste ja legendidega. On tunda James Joyce’i, William Faulkneri ja Virginia Woolfi mõju. Tuntumaid esindajaid: Alejo Carpentier, Carlos Fuentes, Jorge Amado, Julio Cortázar, Gabriel García Márquez, Jorge Luis Borges, Mario Vargas Llosa. Brasiillane Jorge Amado kirjutas portugali, kõik teised hispaania keeles. Lüürikas paistis 20. sajandi esimesel poolel ja keskel silma edukamaid ladina-
ärkvelolekuseisundisse ja vastupidi. Need fluktuatsioonid olenevad omakorda sensoorsete impulsside juurdevoolust retikulaarformatsiooni ning korteksist ja subkortikaalsetest struktuuridest tulevate destsendeeruvate teede aktiivsusest. Sel teel on moodustunud aju ja ajutüve vaheline retsiprookne seostus. Ärkvelolekus toimuvaid ARAS-i aktiivsuse väiksemaid fluktuatsioone peetakse vastutavateks subtiilsete käitumismuutuste (näiteks tähelepanu astme) eest. 1)retikulaarformatsiooni elektriline ärritamine sõltuvalt elektroodi asukohast, ärritamise sagduse suurusest ja sõltuvalt looma seisundi olekust kutsub esile, kas uinumise või ärkaamise.Järelikult tuleks oletada une- ja ärkvelolekukeskusteolemasolu, kusjuures retikulaarformatsiooni kaudaalsematel osadel on nähtavasti rostraalseid osi pidurdav mõju
annaabi.ee 
