seksuaalsust oma eesmärkides ning oma mahhinatsioonides kavalalt ära. Ta on ära toonud kaht põhilist seksitõe produtseerimise moodust- lääne maailmale/ kultuurile oli seks kui teadus seksuaalsusest (scienta sexualis), ning muu maailm (Hiina, Jaapan, India, Rooma, araabia-moslemi ühiskond) vaatlesid seksi kui kunsti (ars erootika). Samas minu loetud materjali lõpupool tuleb Faucalt välja väitega, et scienta sexualis polegi muud kui lihtsalt ars erotika eriti subtiilne (habras) vorm. Foucaulti väitel elame me ühiskonnas, kus seksuaalsus ei vastandu võimule (tahtes teda ohjata), vaid seks ja ka keha on muutunud võimu instrumentideks, mille abil ta domineerib ja valitseb- kuid sealjuures seda kõike üritatakse kiivalt maha salata ning eitatakse. Arvati/ üritati peale suruda arusaama, et seks on tabu, kuid samal hetkel tehti erinevaid katseid ja uuringuid, nt. Bourneville, Iconographie de la Salpetriere, lk 110 jj. Charot` loengud.
kultuurile truuks ja isegi taastasid suurel määral sisemise ühtsuse hellenistlikult ajastul. Kord toimunud etnogenees ostusu jõuliseks, sest kreeklased ja nende keel on jäänud stabiilseks, paikseks ja ühtlaseks kolme aastatuhande kestel ja on jätkuval läbinisti indoeuroopalik, leedu keele kõrval kõige arhailisem elav indoeuroopa keel. Substraat andis ootuspäraselt mõningat sõnavara, eriti kuluuri alal (labu`rinthos peitekoda). Mõju võib olla ka subtiilne, nt. Vanad terminid ,,isa" ja ,,ema" on alles, kuid ,,vend" ja ,,õde" kadunud ja säilinud vaid sõna ,,vendkondlane". Erinevalt keelest peegeldab kreeka usund oluliselt pealiskihi ja substraadi sulamit.Vastandina veda ja vanairaani jumalate üsnagi hõlpsale võrdlusele on klassikaline kreeka panteon täiesti omalaadne, pigem novaatrolik kui alalhoidlik. Ta oli olemas juba mükeene ajastul. Ainus puuduv suurjumalus
Kuid vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. Millest selline ebateaduslik soov püüelda millegi poole, mis on teaduslikust diskursusest ebapädeva probleemina välja praagitud? Isegi 20. sajandi filosoofias on õnne järele küsimist pseudoprobleemiks(pseudonüüm-varjunimi) peetud, kuna sellele pole võimalik teaduslikul moel vastata. Nii on õnne küsimus saanud akadeemilises arutelus marginaalseks, kuid aegadel, mil teaduslikkuse kriteeriumiks ei olnud veel modernse loodusteaduse meetodid, oli õnn legitiimne(seadusjärgne) akadeemiline teem http://www.epl.ee/?artikkel=296939 Aristotelese arvates ei olegi võimalik õnne teemat vältida, sest õnn on inimelu loomulik eesmärk. Soov õnnelik olla on inimesele sama loomupärane nagu taimele tung kasvada. Küsimus on nüüd selles, mida teha, et õnnelik olla. Eetika väljakujunemise ajal, kaks ja pool ...
annaabi.ee 
