inimahvide levik Euraasias. Holotseenis(viimased 10 000 aastat) oli Sahara kõrb veel kitsas ja regioonis oli arvukalt järvesid. Kliima oli soe ja niiske. 7. adaptatsioon e. kohanemine: fitness e. kohanemus; koadaptatsioon fitness suhtearv, mis näitab, kui edukas on olnud isend (või ka mingi subpopulatsioon tervikuna) reproduktiivses mõttes võrreldes populatsiooniga (liigiga) tervikuna. Tavaliselt loetakse kokku isendi (subpopulatsiooni) suguvõimelisse ikka jõudnud järglaste arv (subpopulatsiooni puhul isendi kohta, n.ö per capita) ja jagatakse populatsiooni (liigi) vastava keskmisega. Vaata villemsi konspektist! inimene on selles mõttes eriti plastiline olend, kuivõrd ta suudab, paremini kui ükski teine loom, kohaneda muutuva ümbrusega põhjusel, et ta suudab aktiivselt kohandada ümbrust vastavalt oma vajadustele. 8. sooline valik: mõiste tähendus ja võimalikud põhjused 9. inimese evolutsiooni põhijooned alates lahknemisest meie ja simpanside ühisest esivanemast
Väitsid, et populatsioonid on alati piisavalt suured ja seepärast triiv neis ei mängi rolli. Kuna populatsioonid koosnevad alati subpopulatsioonidest, siis geenitriiv põhjustab erinevusi subpopulatsioonide vahel vaid sel juhul kui geenide vahetus nende vahel on piiratud. Kui subpopulatsioon on väga väike, siis ta triivib juba ise oma kohastumisega adaptatiivsel maastikul ja jõuab uuele kohastumuslikule tasemele. Geenivahetus selle subpopulatsiooni ja emapopulatsiooni vahel soodustab kogu populatsiooni kohastumist uuele tasemele. Evolutsioonibioloogias kutsutakse seda evolutsiooniteooriat Wright'i tasakaalustatud nihke teooriaks (Shifting Balance Theory). Geneetilist varieerumist suurendavad mehhanismid Mutatsioonid Rekombineerumine Iga meie suguraku kromosoom on segu ema ja isa geenidest. Rekombineerumine ongi geenide vahetumine samade lookuste vahel homoloogses kromosoomis. Geenivool (gene flow)
Et omada mingitki kvantitatiivset pidepunkti sedalaadi arutlusteks, on vaja teada, millises mahus peaks näiteks säiluma geenivoog subpopulatsioonide vahel selleks, et saaks püsida ühtne geenitiik. Aritmeetikast tuleneb vahetult üks järeldus - subpopulatsioonides on homosügootsuse aste alati kõrgem, kui suures populatsioonis. Kui väga täpselt väljenduda, siis kahe etteantud homosügootsuse sagedusega subpopulatsiooni liitumisel on suures populatsioonis vähem homosügoote. Seda kutsutakse Wahlundi efektiks ja sellest tuleneb üks oluline praktiline järeldus - kui populatsioon on jagunenud subpopulatsioonideks, kuid me ei arvesta selle asjaoluga, siis juhuslikul valikul üle kahe subpopulatsiooni saame, et homosügoote oleks nagu enam, kui HWT lubab - teeksime järelduse, et populatsioon ei ole HWT’us ja hakkaksime otsima põhjusi (paardumisviis, LT, tugev triiv). Samas võib aga
[http://www.immunecentral.com/immune-system/iss14.cfm] Immunoregulatoorsed T-helperid. T-helperid on immunoregulatiivse funktsiooniga. T-helperid on põhilised immuunvastuse juhtijad, sest nad on vajalikud tsütotoksliliste Tc-rakkude ja antikehi sekreteerivate plasmarakkude aktivatsiooniks. Nende enda aktivatsioon toimub aga varajases immuunvastuses vähemalt kahe signaali toimel. T-helperid jagunevad omakorda kahte erineva regulatoorse funktsiooniga subpopulatsiooni: • Th1 – toodab IL-2 ja INFγ, mis aktiveerivad Tc ja makrofaage stimuleerima rakulist immuunsust ja põletikku • Th2 – toodab IL-4, IL-5, IL-6; aktiveerib antikehade tootmist B-rakkude poolt. Algselt on aktiveeritud T-helperid Th0, mis hakkavad produtseerima IL-2, IL-4 ja INFγ. Nende tsütokiinide keskkond mõjutab Th0 diferentseerumist Th1-ks ja Th2-ks. IL-4 stimuleerib Th2 aktiivsust ja surub alla Th1 aktiivsust samal ajal kui IL-12 soodustab Th1 aktiivsust
annaabi.ee 
