ajaliselt eraldatud, tallus peab olema selleks ajaks olemas, kui vähegi valgust ilmub. Pimeduse taluvus (vegetatiivse koe, spooride, sügootide võime elada üle pikk pime periood) on omadus, mis annab võimaluse asustada Arktika vett. Sarnaselt parasvöötmes talve üleelamiseks vajalikule puude lehtede langemisele, talvituvad pruunvetikal Desmarestia aculeata auramise vältimiseks ainult vanad talluse osad, värsked võsud moodustuvad igal aastal uuesti. Arktikavetikad kasvavad ainult sublitoraalis, jää purustav tegevus takistab nende elu supra- või eulitoraalis. 2. Põhjapoolkera subarktika e. külm parasvööde. Ulatub Atlandi ookeani Euroopa osas Põhja Norrast, Islandist kuni Põ- Prantsusmaani. Golfi Hoovuse põhja-haru Põ-Atlandi hoovus kujutab " Põhja-Euroopa keskkütet", pöördub lõunasse Portugali ja Kanaaride haruna. Tänu soojale hoovusele on hulk Vahemere ja Aafrika looderanniku liike migreerunud pärast viimast jääaega Briti saarteni. Põhja suunas liikide
20 m, Eesti lahtedes mõni m. valgustingimustes. Reeglina · kasvavad madalas vees rohevetikad · Kõrgetel arktilistel laiustel, ning õistaimed, sügavamal pruun- ujujääde piirkonnas on litoraal ja kõige sügavamaid nõrga praktiliselt taimedeta ja alles 4-5 m valgusega alasid asustavad sügavusel ülemises sublitoraalis punavetikad. esineb üksikuid pruunvetika · Makrofütobentose meredes põõsaid. Troopikameredes on moodustavad 3 suurt vetikarühma: litoraal ja ülemine sublitoraal punavetikad, pruunvetikad, samuti enamasti taimedeta (liiga rohevetikad. kuum põhi ja vesi, samuti liiga · intensiivne valgus. · Soolsus promillides. Soolsus S
kõvast substraadist moodustunud pinnamoodustised, mis asuvad peamiselt sublitoraali vööndis. Karidele on iseloomulik bentiliste vetika- ja loomakoosluste vööndilisus ning elustiku kõrge produktiivsus. See elupaigatüüp on Eesti rannikumeres suhteliselt haruldane ja seetõttu ka üks väärtuslikemaid. Taimedest esineb kõige rohkem pruun-ja punavetikakooslusi nind soodsate valgustingimuste olemasolul areneb sublitoraalis ka kõrge põisadru kooslus. Loomadest on peamisteks tunnusliikideks söödav rannakarp ja rändkarp. Kaladest võivad seal elutseda lest, emakala, kammeljas, merisiig ja nolgus (Paal, 2000; Internet 3). 3.2.2. HELCOM Helsingi komisjon ehk HELCOM toimib valitsustevahelise koostööna Eesti, Euroopa Ühenduse, Leedu, Läti, Poola, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani ja Venemaa vahel ning tegeleb Läänemere merekeskkonna kaitsmisega reostuse eest. HELCOM'i eesmärk on
Keskosas: hulkharjas- ussid, limused. 93. Ponto-Kaspia bassein, on samuti olnud vaheldumisi mageda ja riimveega, aga Läänemerest kauem. Siin on kujunenud oma endeemiline riimveefauna, mis tuleb hästi toime ka magevees (palju limuseid, vähe- ja hulkharjasusse, kõrgemaid vähke jne.). Praegu on Must meri stagneerunud; tema pelagiaali sügavam osa (>150 m) ja pseudoabüssaal on pidevalt hapnikuta, divesiniksulfiidist mürgitatud. Pelagiaalis ja sublitoraalis elab palju Vahemerest hiljuti sisse tulnud mereloomi. Endeemiline riimveefauna, nn. ponto-kaspia kompleks, on säilinud Musta merre suubuvate suurte jõgede suudmetes, riimveelistes lahtedes (limaanides), ja ka Kaspia meres, mis on nõrgemalt soolane ja vähem stagneerunud. 94. Laevade põhja küljes või ballastis on inimene tahtmatult vedanud loomi ühest merest või jõesuust teise. Veehoidlate ja laevatatavate kanalite ehitamine suurtel jõgedel laseb
Hindamise teeb keeruliseks kinnitunud ja välistoesega koloonialiste loomade rohkus (korallid, käsnad, sammalloomad, mõned hulkharjasussid, merituped jne.). Kõige rikkalikum on fauna kivisel põhjal, eriti korallirahudel (riffidel). Jõesuudmetes (estuaarides) ja nende ligidal elab madalamat soolsust taluv või seda eelistav riimveefauna. Eriline kooslus on interstitsiaalfauna pisikesed hulkraksed loomad, kes elavad jämeda liiva terade vahel litoraalis ja sublitoraalis. 92. Läänemere ja tema loomastiku omapära võrreldes ookeani ja sisevetega Läänemeri: on riimveeline, põhjaotsas peaaegu mage nagu järv; edelas soolsus umbes kuni 2%. Ajalooliselt on siin vaheldunud riimveelised ja päris magedad, järvelised perioodid. Litoraali polegi (sest pole loodeid); põhja vöötmed on sublitoraal ja pseudoabüssaal. Pseudoabüssaalis valitseb tihti stagnatsioon ja hapnikupuudus; see kaob, kui väinadest taas merevett sisse tulvab. Meri on noor (umbes 10
annaabi.ee 
