Eulitoraal - perioodiliselt tõusu ajal üleujutatav ja mõõna ajal kuivaks jääv ranna-ala. Sublitoraal - alaliselt vee all olev mereala, mille alumiseks sügavaimaks piiriks on suurtaimestiku leviku alumine piir. Liikide arv sügavusega väheneb. Tegelikult on see maakera erinevates piirkondades väga erinev, mõnedes selgeveelistes ookeani piirkondades maks väärtus 270 m , Läänemere Eesti vetes 18-20 m, Eesti lahtedes mõni m. On mõistetav, et sublitoraali enda piires valguse intensiivsus tugevasti varieerub, vastavalt sellele paigutuvad erinevad liigid erinevatel sügavustel, liikidevaheline konkurents on tugev. Troopikameredes asub sublitoraali alumine piir sügavusel, kus merepõhjale ulatub ainult 0,05% - 0,001% pinnale langevast valgusest. Tuleb veel märkida, et kõigis nimetatud sügavusvööndites on vetikaid, mis kinnituvad teistele taimedele (nn. epifüüdid -epiphytic) või mitmesugustele
· Sublitoraal - alaliselt vee all olev valgustingimustes. Oluline on nii mereala, mille alumiseks üldine valgusenergia hulk kui ka sügavaimaks piiriks on selle kvaliteet, st. spektraalne suurtaimestiku leviku alumine piir. koosseis. Taimedes esinev klorofüll Peamine taimede levikut määrav neelab maksimaalselt pikalainelist tegur-valgus. Sublitoraali kesosani punast valgust, mis neeldub ulatub ka lainetuse mõju, edasi ülemises veekihis. Sellepärast on mõjutavad hoovused. arusaadav, et madalas vees · Liikide arv sügavusega väheneb. kasvavad rohelised taimed, mille Tegelikult on see maakera peamiseks pigmendiks on klorofüll erinevates piirkondades väga a. Tänu mitmesugusele pigmentide
vööndilisus millele on omane suur looduslik mitmekesisus (Paal, 2000). Tunnusloomadeks on balti lamekarp, liiva uurikkarp, söödav rannakarp, ahven, säinas, viidikas, vimb. Taimedest leidub seal mitmeid mändvetika liike, meriheina, põisadadru ja ka harilikku pilliroogu (Internet 3). Karid on merepõhjast tunduvalt kõrgemale ulatuvad veealused või mõõnaga paljanduvad kõvast substraadist moodustunud pinnamoodustised, mis asuvad peamiselt sublitoraali vööndis. Karidele on iseloomulik bentiliste vetika- ja loomakoosluste vööndilisus ning elustiku kõrge produktiivsus. See elupaigatüüp on Eesti rannikumeres suhteliselt haruldane ja seetõttu ka üks väärtuslikemaid. Taimedest esineb kõige rohkem pruun-ja punavetikakooslusi nind soodsate valgustingimuste olemasolul areneb sublitoraalis ka kõrge põisadru kooslus. Loomadest on peamisteks tunnusliikideks söödav rannakarp ja rändkarp
tuntud aerjalgsetele, mitmesuguseid mantelloomi, hulkharjasusse, limuseid jne.; muidugi peaaegu kõigi loomarühmade vastseid. Osa meres planktilisteks loetavaid loomi on üsna suured. Nektonit esindavad, peale kalade, vaalalised, loivalised ja kalmaarid, pleustonit putkelised. Zoobentos: madutähed, merisiilikud, hulkharjasussid, limused. Zoobentose loomad on väga mitmekesised, mõned neist magevee omadega võrreldes hästi suured (kõrgemad vähid, limused, okasnahksed jt.). Litoraali ja sublitoraali loomastikku võib mõõta kilogrammides ruutmeetri kohta. Hindamise teeb keeruliseks kinnitunud ja välistoesega koloonialiste loomade rohkus (korallid, käsnad, sammalloomad, mõned hulkharjasussid, merituped jne.). Kõige rikkalikum on fauna kivisel põhjal, eriti korallirahudel (riffidel). Jõesuudmetes (estuaarides) ja nende ligidal elab madalamat soolsust taluv või seda eelistav riimveefauna. Eriline kooslus on interstitsiaalfauna pisikesed hulkraksed loomad,
vesisammal, karevetikas, punavetikate hõimkonda kuuluva perekonna liigid ja eriviburvetikad. Mereveetaimkond Eesti taimkatte kasvukohatüpoloogia järgi on üks kõrgemaid klassifikatsiooniüksusi mereveetaimkond.Riimveelises Läänemeres sõltub taimede areng eelkõige veekihi paksusest ja sellest tulenevatest valgusoludest, põhja iseloomust ning kasvukoha avatusest tuultele ja lainetusele, vähemal määral ka vee soolsusest. Mereveetaimkond jaguneb hüdro- ja sublitoraali ning pelagiaali taimkonnaks. Põhjataimkatte leviku alumine piir on mere avaosas 20–25 m, Lääne-Eesti rannikuvees 18–20 m, lahtedes 5–10 m. Läänemere taimkonna käsitlemisel ja uurimisel on aluseks on võetud Helsingi komisjoni (HELCOM) 1998. aastal avaldatud seisukohad. Läänemere taimestik on liigivaene. Selle põhiosa moodustavad vetikad. Väheseid õistaimeliike loetakse teisesteks mereasukateks. Nii nagu teised taimed, vajavad
annaabi.ee 
