Mida suuremal määral inimene tunnetab ja mõistab ühiskonnas toimuvaid seaduspärasusi, sotsiaalse olemise normi, mida enam ta oma tegelikus käitumises normiga arvestab, seda ladusam konfliktitum on nii individuaalne sulandumine ühiskonda kui ka populatsiooni. Väärtussüsteem on kultuuri, sotsiaalse ruumi kontekstis ülimalt oluline fenomen, teatavas mõttes transformeeriv lüli, läbi mille tegelikult aktualiseeruvad ja omandavad subjektse sisu fundamentaalsed, kultuuri süvakihistusse kuuluvad ja säärastena vahetult kaemusele kättesaamatud tähendused. Niinimetatud väärtuste ümberhindamist, uute väärtusideaalide esiletõusu ja kinnistumist normikujutlustes vanade taandumise taustal pole sellepärast õige käsitada pelgalt muutusena inimeste individuaalsetes arusaamistes ja tõekspidamistes. Reaalselt peegeldab see protsess sügavamaid muutusi ühiskondlikus olemises.
öelda, et märgilisel alusel toimuv sotsiaalne kommunikatsioon pole piiramatult vaba ettearvamatu protsess, vaid ajaloolilselt kujunenud kultuuriruumi (ühiskonna) olemuslike tähendusseoste alusel objektiivselt raamistatud, süsteemselt korrastatud ja säärasena prognoositavalt eesmärgipärane tegevus niivõrd, kui antud kultuuriruum on kvalitatiivselt vorminud tunnetava (kommunikeeriva) subjekti. Ruum, vaadatuna subjekti positsioonilt, pakub huvi ja ärgitab kommunikeeruma peamiselt (subjektse) kohandumise ja (ruumi) kohandamise vaatevinklist. Oleks kummaline eeldada, et kommunikeeriv subjekt loob märgisüsteemi, subjektselt mõtestatud informatsioonilise seose ruumiga (või teise subjektiga) n-ö absoluutselt subjektiivses iseolemises. Ühise aluskeele märgisüsteem, loogika ja struktuur on kujunenud kultuuriruumi kui niisuguse arenguprotsessis, dialektid aga vaadeldava ruumi suhteliselt autonoomsetele allsüsteemidele
t inimene võib eelistada anda oma parimat ja saada juurde oskusi või teadmisi, millal iganes ta võtab osa saa- vutustegevusest. Õpetamise isiksusekeskne kontseptsioon eeldab ka motivatsioonis lii- kumist objektselt hoiakult subjektsele hoiakule. Objektse hoiaku korral on isiksus juhtimise, valitsemise, käsutamise, õpetamise objektiks. Subjektse hoiaku korral määrab eesmärgid ja vajadused õppija ise. Subjektsele hoia- kule on iseloomulik, et aktiivsus on tahtlik, eesmärki on õppija teadvus- tanud kui talle kuuluvat, protsess on tema kontrolli all, edu või ebaedu ei peeta sõltuvaks mitte välistest teguritest, vaid subjektist endast, tunnusta- takse subjekti tegevust, ideid jne.
annaabi.ee 
