Tuulele ja päikesele avatus, õhuke pinnas ja selle all olev paekivi loovad tingimused, kus looniidud on vihmasel ajal väga märjad ja kesksuvel äärmiselt kuivad. Põud on sageli nii suur, et alvaritel võib eristada kahte vegetatsiooniperioodi, mida eraldab kesksuvine aeg, kui pinnas kuivab täiesti läbi. Ekstreemsete kasvutingimuste tõttu domineerivad alvaritel stressi taluvad liigid. Looniitude tüüpiliste liikide põhilevila on sageli Kagu-Euroopa steppides või Põhja-Euroopa subarktikas. Loopealsetel kasvab väga sageli tugeva põõsarinde moodustav harilik kadakas, mille tihedus sõltub majandamise intensiivsusest. (Luhamaa, H. jt. 2001.) Rannaniidud Rannaniidud tekivad madalatele merekallastele, kus merevee ja karjatamise mõju tekitavad soolalembesed taimekooslused. Olenevalt mere kaugusest võib taimestikus eristada kolme vööndit. Subsaliinsed taimekooslused asuvad hüdrolitoraalis. See ala on alaliselt või pikka
vähendasid suurtaimed jõgedes voolukiirust 1,3-3,5 korda, samuti võivad nad tõsta oluliselt (kuni 4x) veetaset jne. Jõgede suuruse määramisel võetakse aluseks jõe pikkus, vooluhulk ja valgala. Mõned autorid peavad suureks jõeks üle 1-2 tuhande km pikkust jõge. Maailma mastaabis ongi see õige. Kohalikes uurimustes on hinnangud teised. Mõistetavalt on suur vahe, kas jõgi voolab troopilises vihmametsas (Amatsoonas, Kongo), osaliselt poolkõrbes (Niilus) või külmas subarktikas (Ob). Vihmametsas pöördub pool auravast veest tagasi kohaliku vihmasajuna; kõrbeõhus auruv vesi läheb praktiliselt kaduma. Teised jõed asuvad nende kahe äärmuse vahel. Suurte jõgede autohtoonne (kohaliku materjalil põhinev) primaarproduktsioon on madal. Suured jõed on enamasti sügavad (10-20 m, isegi 70m) ja sogased. Valgustingimused on siin enamasti halvad, põhjasetteid kantakse edasi, osaliselt settivad teel mere poole, koos nendega uhutakse kividelt sinna kinnitunud vetikad
niiskust. · Merelises kliimas on õhutemperatuuride ööpäeva- ja ka aastaamplituudid väikesed, pilvisus suur, rohkesti on sademeid. · Mandrilises ehk kontinentaalses kliimas on temperatuurivahed suured, pilvisus väike, sademeid vähe. Mulla niiskusetingimused, evapotranspiratsioon. Mulla niiskuse määrab ära sademete ja evaporatsiooni vahe. Mulla niiskus on suurim parasvöötmes. Mulla tekke peamised protsessid. · Leetumine esineb parasvöötmes, subarktikas ja mägedes. Seal, kus on jahe ja palju vihma. Taimede kasv võib olla küll hea ja huumus akumuleerub, aga jaheduse tõttu on mikroobide töö häiritud ning tekivad orgaanilised happed, mis uhutakse veega allapoole. Tekib happeline muld, esineb peamiselt okasmetsades. · Lateriitne porsumine esineb seal, kus on palju vihma ja väga soe troopikas. Seal on mullamikroobid väga aktiivsed ning huumuskiht puudub.
annaabi.ee 
