Retsensioon 29. aprillil käisin Pärnu Raekojas kuulamas kontserti ,,Jagamisrõõm", kus esitati klaverikillukesi eesti heliloojate ja Griegi radadelt, lisatuna natukene ka improvisatsiooni. Pianistiks oli 19-aastane Gerly Kättmann, kes studeeris 10 aastat Pärnu Muusikakoolis ning hetkel õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kooridirigendiks. Kontserdi eesmärgiks oli jutustada eluringist, nagu noor pianist ise ütles ning sellest tuleneb ka kontserdi pealkiri ,,Jagamisrõõm"- esitaja tahab jagada oma tundeid ja kõike õpitut kuulajatega. Esitusele tulid Edward Griegi klaveritükid kogumikust ,,Lüürilised palad", Olav Ehala ,,Ma tahan olla öö ...",
Charles südis kaheksalapselisse perekonda teisena. Ta oli vennaks seitsmele ülejäänud Dickensite perekonna järeltulijale. Perekonna vanema pojana hoolitses ta kõigi oma õdede ja vendade eest ning aitas neil elus edasi minna. Perekonnas kutsuti teda kaitseingliks, kes oli justkui jumala poolt saadetud, et inimestelt valu ära võtta. Oma vanema õe Frances Elizabeth (Fanny) Dickensiga oli Charles´il lapsepõlves väga lähedane suhe. Fanny studeeris muusikat ja oli väga talendikas antud valdkonnas. Ta abiellus Henry Burnetiga ja sai ühe poja. Ta suri väga noorelt, 38 aastaselt. Charles´i noor vend Alfred Allen Dickens suri esimesel eluaastal kaasasündinud haiguse tõttu. Perekonna neljas laps Laetitia Mary Dickens abiellus arhitekti ja kunstniku Henry Austiniga 1837. Kui tema mees suri aitas Charles tal lesena saada riiklikku pensioni. Perekonna kolmas tütar Harriet Dickens suri lapseeas tundmatutel põhjustel.
Sealt liigub edasi mõtlemisse, kritiseerib üleüldist keelekasutust, mis viib vale mõtlemiseni. Vale mõtlemine viib vale maailmakorrani. Keelekriis pole mitte vaid see, et kirjutatakse halba kirjandust. See suurem probleem, kogu maailm kasvab viltu. Unbehagen ebamugavus, vastikus. Stefan George (1868-1933) Stefan Anton George oli sümbolismi ja hiljem uusromantismi tähtsaim lüürik. Ta oli veinikaumpmehe poeg võttis ette 1888 reise läbi euroopa, polnud kindlat elukohta. Studeeris pariisis, Berliinis, MÜnchen is ja Viinis. Tutvus Mallarme, Verlaine, Rodin ja Hofmannsthaliga. Alates 1900 tegi kannapöörde, tümbus tagasi Shveitsi mägedesse ja tema umber on George-ring. Elab kasinalt. Meestevaheline sõprus eliidiga. Männerfreundschaft. Temast sai n-ö guru. Noored sõbrad, loeti luuletusi ja kirjutati. George elu oli nagu kunstiteos, ta instseneeris end ise. Lõi endast sümboli. Tema elu oligi sümbol. Tema umber kogunes imetlejate ja austajate parv. Üks
siiski juba nii suuri edusamme , et inimesed suudeti terveks ravida ja paljudel juhtudel päästa surmast. See tõstis ka usaldust arstide ja muude ravijate vastu. Üks hirmsamaid haigusi, mis veel katku kõrval levisid olid rõuged. Rõugeepideemiate korral oli suremus väga suur, ellujäänute ihule ja näole jättis see haigus hirmsad armid, mida oli maalidele väga kohatu panna. Haiguse tagajärjel tekkisid sageli tüsistused ning tihti jäid inimesed pimedaks. Edward Jenner studeeris arstiteadust Londoni ülikoolis ning asus seejärel tööle arstina oma kodukandis. Ta puutus kokku rahva seas levinud arvamusega et inimesed, kes on põdenud läbi veiserõuged ei haigestu pärisrõugetesse. Veiserõugete haiguskulg oli palju kergem ning ei jätnud suuri arme. Jenner juurdles rõugete vältimise probleemi üle 20 aasta enne kui ta oma ideed 1796 aastal julges inimeste peal katsetada. Jenneri meetod levis
annaabi.ee 
