F. R. Faehlmann oli Eesti kirjamees ja arst. Ta õppis ka Tartu Ülikoolis, aga tema ei õppinud usuteaduskonnas vaid arstiteaduskonnas. Faehlmanni õhutusel asutati 1838. aastal Õpetatud Eesti Selts. Ta oli ka üks Eesti eepose mõtte algataja ja tema kirjutas ka eepose põhisündmustiku. Ta oli esim. kes hakkas rahvaluulet kasutama kirjandustekstide algmaterjalina. Mõisted – buržid- korpotandist üliõpilane studeerima- õppima ülikoolis teoloogia- usuteadus ratsionalist- mõistuse usk vagatsejad- pietistid kartser- vangikong (üksikkong) Kohad – Riia- kool, kõrts ja Jakobi kirik. Tartu- Ülikool, korter ja kartser. Aeg – Tegevus toimus 19. sajandi alguses. Aastatel 1801-1822. Tegevus – Raamat räägib siis K. J. Petersoni eluloost päris täpselt. Tema loomingust, noorusest ja õpingutest
Autor on oma elemendis, mida iseloomustab heatahtlik pilge ja peen huumor. Menukad olid ka Lutsu realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed", kõik 1913). Vahelduv edu saatis tema romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919). ,,Kevade" Lutsu kirjandusliku loomingu pöördepunktiks on 1912. aasta. Vabanenud kroonuteenistusest, sõidab ta 1911. a. sügisel Tartu rohuteadust studeerima. Rahapuuduse sunnil asub ta teenistuskohale apteegis, Uueturu ja Riia tänava nurgal. Vahepeal on ,,Kevade" käsikirjana valminud. Kuid ei leidu kirjastajat, kes riskiks tundmata autori noorpõlvemälestusi trükis avaldada. Lutsul ei jää muud üle kui õnne katsuda ,,oma kulu ja kirjadega". Ta laenab apteegiomanikult palga arvel viiskümmend rubla ja laseb käsikirja ,,Postimehe" juures trükkida. ,,Kevade" I ilmus 1912. a
2003: 19). Kuid vaatamata edukale õppetööle ja edukale lõputunnistusele näis nüüd tee edasi suletud. Majanduslikud takistused olid liiga suured, et unistada ülikooli minekust. Isatalu oli väike kahehobuse-talu ja lähenev majanduskriis andis juba ennast tunda. Ja tööjõudu kodus oli vaja, sest isa oli juba vana, ema haiglane, ainus õde Salme kodunt lahkunud. Kuid kuna talvel isatalus midagi teha ei olnud, otsustati Bernard talveks Tartusse studeerima saata. Nii viiski ta paberid ülikooli filosoofiateaduskonda. Õppeained valis ta kindla tulevikukavata ning nendeks olid eesti ja üldkirjandus, eesti keel, filosoofia ja rahvaluule (Ristikivi: 1967: 12). Kuid kuna peagi majanduslikolukord paranes, sai ta oma õpinguid ülikoolis jätkata. Nii lõpetaski Bernard Kangro 1937. aastal ülikooli, järgmisel aastal taotles ta magistrikraadi, milleks ta koostas töö teemal ,,Eesti soneti ajalugu". Kuna ta sai doktoriõppesse asumiseks
Mu nüüdne töö käis paralleelselt minu tulevase elukutsega. Ma olin nüüd teatud mõttes ise oma aja peremees ja võisin seda jaotada paremini kui varem. Ma õppisin palga nimel ja õppisin hinge jaoks. 20 Nüüd sain ma võimaluse, lisaks minu praktilistele tähelepanekutele, omandada neid teoreetilisi teadmisi, mis on vaja-likud sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Ma hakkasin studeerima enam- vähem kõike, mis mulle kätte sattus, luge-sin raamatuid ja süvenesin iseendi mõtisklustesse. Praegu ma arvan, et tol ajal mind ümbritsenud inimesed pidasid mind kahtlemata imelikuks inimeseks. Et ma seejuures kogu kirega ja armastusega andusin ehituskunstile, on iseenesestmõistetav. See kunst kõrvuti muusi-kaga tundus mulle tol ajal kõikide kunstide kuningana: tegelemine sellise kunstiga sellistes tingimustes polnud minu jaoks mitte "raske", vaid suurim õnn
annaabi.ee 
