rambivalgusesse. Naise tagasitulekut tähistasid Blake Edwardsi ,,10" (1979), ,,S.O.B." (1981) ja ,,Victor Victoria" (1982). Rolliga kandideeris Julie Oscarile, kuid sai ta hoopis Kuldgloobuse. Samuti tegi Edwards autobiograafilise perefilmi ,,Selline on elu" (1986). Osa võtsid sellest filmist Julie, kes kehastas vähki põdevat lauljatari, tütred Emma ja Jennifer, Jack Lemmon ning tema naine Felicia Farr koos pojaga Chris. Film vändati põhimõtteliselt stsenaariumita ning Edwardsite majas vähem kui miljon dollari eest. Üle 40 aasta sai tema häält kuulata Londoni teatrilaval, nimelt seetõttu, et Andrews külastas Londoni West Endi linnaosa mõjuval põhjusel temast sai Suurbritannia Variety Club'i autasu Hõbesüdame laureaat. Samuti osales Julie ka ,,Dr Dolittle'i" uues lavaversioonis, kus papagoi Polüneesia sai oma hääle Julielt. Lavastusest sai suur hitt nii lastele kui ka nende vanematele.
Peale võitu Cannes’is 1959. aastal, viis ta Godardi kokku produtsendi Georges de Beauregardiga. Eelarve oli aga madalam kui teistel debütantidel ja see tingis leidlikuse rakendamist, eriti arvestades, et suur osa filmi tegevustikku kulgeb keset tihedaid Pariisi tänavaid. Operaator Raoul Coutard kasutas kaamera rahva eest peitmiseks mitmeid vahendeid, üks neist postiljonivanker, kuhu oli Camiflex kaamera jaoks eelnevalt auk sisse lõigatud. Produktsiooniperiood algas põhimõtteliselt stsenaariumita, nii et Godard andis näitlejatele eelneval õhtul või sama päeva hommikul filmitava materjali ja ei pidanud takistuseks ka käigult uuendusi sisse viia. Enne sisukokkuvõtte tegemist tasuks välja tuua Godardi tsitaat: „Viimsel hingetõmbel on lugu, mitte teema. Teema on midagi lihtsat ja laiaulatuslikku... 20 sekundi jooksul kokkuvõetav. Loo kokkuvõte kestaks aga 20 minutit.“ „Viimsel hingetõmbel“ räägib noorest prantsuse pisisulist Michel Poiccardist (Jean-Paul
etnograafiline (uuritakse veidrat hõimu, keda nim. pariislasteks). Esit. tänaval küsimusi. Tulemuse üle arutletakse pärast (nii filmitegijad kui ka osalejad), kas täideti filmitegemise eesmärk. Rouchi mõju jõusid ka Ameerikasse, tema stiilis tehtud filmid olid väga populaarsed. Siiamaani selline vaatlev, spontaansete sündmuste jälgimine, kiire reageerimine on üks oluline meetod dokumentaalfilmikunstis. Need peavad olema lasvastamata, ilma stsenaariumita. Tänapäeval on siiski paljud dokumentaalfilmid üsna lavastuslikud. Selle järgi on ainult üks võimalus, kui selle maha magad on võimalus läinud. Huvitavad olid filmitegijatele ka asjad, mis olid igapäevased ja polnud varem eriti huvitavad. Seda 13 kõike nimetatakse Direct cinema (Ameerika mõiste (koolkond) vaatlev film). Olulised reeglid veel: liikuv kaamera, sünkroonne heli
annaabi.ee 
