Põhitunnused: terviklik lugu, tegevuse Ei moodusta terviklikku struktuuri, edasi viimisele keskendatud dialoog, kuigi sisaldab dramaatilise teatri terviklik tegelaste süsteem elemente Teoreetikud: Lehmann ja Kirby Simultaansus – paljude märgisüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine Postdramaatilises teatris on olulisemad seisund ja stseeniline dünaamika(mitte loogiliselt ja põhjuslikult üksteisele järgnevad tegevused) Režii – lavastuse või filmi kunstiline juhtimine Fiktsionaalne aeg võib olla ”tihedam” kui reaalne aeg, sündmused juhtuvad kiiremini või aeglasemini. Misantseen – näitlejate paigutus ja liikumine lavaruumis Esimesed lavastajad: A.Antoine, O.Brahm, J.T.Grein, Stanislavski: Tšehhovi „Kajakas“ oli läbimurdeline lavastus. Põhijooned: ansamblimäng, realism, maagiline „kui“
1897 aastal valmis koduaeda tema enda filmistuudio, mis meenutas välimuselt kasvuhoonet. Oma põhitöö kõrvalt leidis ta aega filminduse jaoks, kus ta tegi üksi ära kõik vajamineva töö, alustades stsenaariumi kirjutamisest, lõpetades rekvisiitide tegemise ning näitlemisega. Ükski tolleaegne filmikunstnik ei tegelenud montaaziga, kuid Méliès sidus oskuskilkult erinevaid stseene kronoloogilisse järjestusse ning nii valmiski tema 7-minutiline ja 20-stseeniline ,,filmieepos" ,,Tuhkatriinu" (1899). (http://webcache.googleusercontent.com/search? q=cache:BzeY05JSj9gJ:hadatapp.blogspot.com/2011/03/kinematograafia-esimesed- sammudsaksa.html+&cd=4&hl=en&ct=clnk&gl=ee&client=firefox-a). Ühtekokku valmistas Méliès 78 filmi aastal 1896 ja 53 aastal 1897. (http://en.wikipedia.org/wiki/Georges_M %C3%A9li%C3%A8s ) . Tema filmide stiil aga edasi ei arenenud. 1902 aastal valmis ka Mélièsi tuntuim film "Reis kuule"
Kord (anakrooniad: ette- ja tagasivaated ehk prolepsis ja analepsis) Kestus (paus, kokkuvõte, kirjeldus, stseen või dialoog, ellips ehk vahelejätt) Sagedus (ühekordne, korduv ja koondav jutustus) Kirjandusteosel on neli erinevat rütmivõimalust: STSEEN kujutab loo sündmuste sellisel viisil, et lugeja tunneb ennast juhtunu vahetu pealtnägijana. (Dialoogilisus, otsekõne on stseeniline) KOKKUVÕTE edastab loos toimunu lühidalt ja ülevaatlikult, kiiremini, kui see tegelikult aset leidis. PAUS on teksti osa, mille jooksul loo aeg edasi ei liigu; jutustaja kirjeldab nt tegelase välimust, ruumi sisemust, ümbritsevat loodust vms. HÜPE ehk ellips märgib loo seda osa, millest tekstis ei räägita. Teema Teema (kr ’väitepüstitus’, ingl topic, sks Thema) – kujutatud elunähtuste valdkond.
Suured narratiivid taanduvad. Simulaakrumid ja simulatsioon. Mõtlemiskriitika on hierarhiline. Postdramaatiline teater postdramaatiline ja postmodernistlik teater pole sünonüümid. Postmodernistlik väljendab esteetikat, postdramaatiline elutunnetust (postmodernne situatsioon). Postdramaatilisel teatril on kultuuriline kontekst, seotud meediaühiskonnaga). Loogiliselt ja põhjuslikult järgnevate tegevuste asemel, mis looks tervikliku fiktsionaalse maailma, on tähtsad seisund ja stseeniline dünaamika. Esile kerkivad tinglikkus ja teatri väljendusvahendite eriline keel. Teater on fragmentaarne, eklektiline ja killustatud. Teatri väljendusvahendid pole hierarhilised. · Simultaansus paljude mängusüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine. · Muud väljendusvahendid muusika, visuaalne ja kehaline pool tõusevad esile. · Palju tehnoloogilisi vahendeid multimediaalsus. · Teatraalsus näitamise ja vaatamise akti rõhutamine
annaabi.ee 
