Tolleaegset komöödiat nimetatakse (eraldamiseks tema hilisemaist vormidest) vanaks komöödiaks. Aristoteles viib komöödia alguse tagasi "falloslike laulude alustajaile, millised laulud on tänini kombeks paljudes kogukondades". "Falloslikud laulud" on laulud, mida kanti ette viljakusjumaluste, eriti Dionysose auks toimepandavail rongkäikudel, kusjuures kanti fallost kui viljakuse sümbolit. Niisuguste protsessioonide ajal sooritati pilklikke miimilisi stseenikesi, lasti lendu nalju ja sõimusõnu üksikute kodanikkude aadressil. Need on samad laulud, millest omal ajal arenes satiiriline ja paljastav jamb. Kõik need mängud ja laulud loeti tavandi peasihti -- elu produktiivsete jõudude võidu kindlustamist -- soodustavaiks: naerus ja ropendamises nähti eluloovat jõudu, ja tavalised kujutlused sündsusest jäeti seks ajaks kõrvale. Termin "komöödia" (komoidia") tähendab "koomose laul". "Koomoseks" nimetati nokastanud meeste
• Huvitus inimpsühholoogiast ---> psühholoogilised ooperid, keeruliste probleemidega tegelaskujud. Kokku kirjutas 9 ooperit: Tuntumad on: 3. „Jenůfa” EE 1904 Sotsiaalne draama 6. „Katja Kabanova“ EE 1921 realistlik-psühholoogiline. Ühiskonnakriitiline. 7. „Kaval Rebaseke“ EE 1924 See ooper on helilooja üks tuntumatest teostest. 1920. aastal pakkus kunstnik Stanislav Lolek Brno ajalehele joonistusi metsloomadest ja lindudest, samuti looduspilte ja olustikulisi stseenikesi. Kuna pildid olid humoorikad ja vahvad otsustati piltidele lisada tekst ja need ajalehes avaldada. Selle ülesande sai endale reporter Rudolf Tesnohlidek, kes kõigile üllatuseks kirjutas vaimustava jutustuse “Reinuvader kavalpeake”, mis oma vallatu poeetilisusega suurepäraselt joonustustega haakus. Jutustusega tutvus ka Janáček ja palus kohe luba selle alusel ooper kirjutada. Libreto koostas 15
Publik ihkas ebatavalist, dramaturgid tegid kõik, et seda näidata. 100%-liselt õppis seda kasutama Calderon (salauksed jne). Calderon oma näidendites peegeldaski seda lava ehitust. Etenduse ülesehitus sama keeruline kui lavaehitus. Algas alati sissejuhatusega loa tuli trupi esinäitleja ja etendas selle loa. Selle loa põhi-eesmärgiks oli publiku maha jahutamine, et publik muutuks vaikseks ja kontsentreerituks. Vaatuste vaheajal mängiti väikeseid stseenikesi (intermeediumid), et publiku emotsioonid jälle maha jahutada, tegevuse käigus tekkinud pinge jahutamiseks, rõhuti muljet terviklikkusest. See oli väga peen töö publiku emotsioonidega. Emotsioone kas jahutati või kruviti üles. Teater ei teinud vahet reaalsusel ja lavareaalsusel, mis võis olla vaatajale osa tegevusest (tänapäeval illusioon). Ainult populaarsed ja hästimakstud näitlejad said valida endale ise rolli (alati valisid positiivse rolli). Publik tegi halvasti vahet
annaabi.ee 
