1699. Aastal mõis riigistati ning see püsis riigi omanduses kuni 1800. aastani sel aastal jagas keiser Paul I mõisa kaheks: väiksem osa(Väike-Kõpu) jättis ta riigimõisaks ning suurema osa (Suure-Kõpu) kinkis kapten Fjudor Usakovi lesele Katariina Usakovale. 1804. Aastal ostis mõisa 120000 rubla eest Paul Ludwig von Lövenstern. Samal aastal läks Suure-Kõpu edasi Franz George von Oettingeni omandusse. Ta pidi selle aga 1805. aastal võlade katteks õemehele Bernhard Heineich von Strykile loovutama. 1822. Aastal kirjutati Suure-Kõpu eelmise omaniku poja Aleander Georg Gottlib von Stryki nimele. Tema oli mõisa elu isa asemel juhtinud juba 1806. aastast, sest Strykidele kuulusid peale Suure-Kõpu veel Ridala, Tihemetsa, Kärsu ja Taagepera mõis. Kui Alexander Georg Gottlieb von Stryk 1836. aastal teist korda abiellus, asus ta ehitama uut peahoonet. Abikaasa Ameline Helena aga suri juba 1843. aastal. Lesk sattus masendusse ning häärberi ehitus jäi soiku. 1903
VASTSELIINA LINNUS Vastseliina piiskopilinnuse varemed asuvad Vana-Vastseliina külas umbes 5 km kaugusel Vastseliina vallas Võru maakonnas. Linnus on piiratuna kolmest küljest veetõkkega. TAAGEPERA LOSS Aastatel 1907-1912 arhitekt Otto Wildau projekti järgi ehitatud loss esindab juugendi arhailis-romantilist, osaliselt Soome mõjudele viitavat suunda. Loss kuulus kuni võõrandamiseni 1919. a. mõisaomanik Hugo von Strykile. Lossi ümbritsev vabaplaneeringuline park on suuremaid ja liigirikkamaid Lõuna- Eestis. PIUSA KOOPAD Piusa koopad tekkisid 1922. aastal, mil sealset klaasliivaks sobivat kvartsliiva hakati maa-alustes käikudes kaevandama. Kõrgetes kaevanduskäikudes on esindatud kollaks- või pruunikashallide põimjas- või horisontaalkihilised liivakivid. Piusa liivas on kvartsi 94 %, päevakivi 3,6 % ja vilgukivi 1,1 %. TUHALA NÕIAKAEV
nüüd juba ühendatud Mooste mõisana ülemtallmeister krahv Carl Gustav Löwenwoldele. Tema pojalt, ülemõuemarssal krahv Gustav Reinhold Löwenwoldelt läks mõis Stockholmi Õuekohtu president parun Otto Reinhold Strömfeldile, kes aga müüs selle 1741. aastal koos Luunja mõisaga krahv Ernst Münnichile. Üsna pea pärast mõisate omandamist konfiskeeriti aga krahv Münnichi varandused ning Mooste anti rendile kaptenilesk Hedwig von Strykile (sündinud Stärck). Kuid juba 1744. aasta juunis kinkis keisrinna Elisabeth Mooste krahv Münnichi isa vennale, ülemõuemeister vabahärra Christian Wilhelm von Münnichile, kellele jäi mõis enam kui kahekümneks aastaks. 10. mail 1766. aastal restitueeris Peeter I Mooste taas krahv Ernst Münnichile, kelle järeltulijate kätte jäi mõis nüüd kuni riigistamiseni. 1788. aasta märtsis sõlmisid krahv Ernst Münnichi pärijad lepingu, millega loovutasid 75000 rubla eest
Hiljem eramõisaks muudetud Kõpu mõis tagastati riigile 1698. aastal suure reduktsiooni käigus. Suure osa riigile kuulunud Suure-Kõpu mõisast kinkis keiser Paul I 19. detsembril 1800 admiral Usakovi lesele Ekaterina Usakovale (neiupõlvenimega Grünberg). 17. jaanuaril 1804 müüs sama proua 120 000 rubla eest selle Weimari salanõunikule Paul Ludvig von Oettingenile. Viimane pantis Suure-Kõpu mõisa 8. septembril 1805 132 033 rubla eest 10 aastaks maakonna peamehele Bernhard-Heinrich von Strykile, kellele mõis 27. oktoobril 1820 ka päriseks kirjutati. 1819. aastal kaotati Liivimaal pärisorjus. Tegelikku vabadust see talupojale veel ei andnud, küll oli aga see esimene samm selle suunas. Pärisorjus asendus teoorjusega. Kuigi talupoeg oli vaba, puudus tal isikuvabadus. Bernhardi ja tema laste vahel 20. aprillil 1822 sõlmitud pärandusakti järgi sai mõisa endale poeg (maakohtunik) Aleksander-Georg-Gottlie von Stryk (14.XII 1787 - 14. X 1845) 53 300 rubla eest. See kinnitati aktiga 8
annaabi.ee 
