Bourdieu püüdis ka aidata kõrvalejääjaid. Et struktuur ei lase nende olukorda parandada. Struktureeritud (sotsiaalse keskkonna poolt kujundatud) ja struktureerivate (olles esmalt keskkonna kujundatud, hakkab habitus koraastama tajusid ja ettekujutusi sellest keskkonnast ja suunama selles tegevusi) dispositsioonide süsteem. Klassivahesid taastoodetakse. Prantsuse näide. Struktureeritud struktuuri funktsioneerimine struktureeriva struktuurina (vt skeem) Joe ütleb, et sellest skeemist ma ei hakka rääkima ja siis hakkab just sellest skeemist rääkima. Bourdieu 1999 "The Lofic of Practice" Cambridge: polity Press. Bourdieu ressursid= kapitalid. Ühelt poolt see, mis meid määratleb, teiselt see, milleks me tahame saada, mida me tahame saada. kapital on Bourdieule empiiriliselt avatud mõiste, mida kasutatakse vajaduse kohaselt kõige selle kohta, mis mingi välja võitlustes võib olla panuseks.
struktuuriteooria ülesehitamiseks, mille aluseks on uusimate probleemide keelefilosoofilised uurimused (struktureeriv õigusõpetus). Struktureerivat õigusõpetust kutsustakse ka Mülleri koolkonnaks. Struktureeriv õigusõpetus on post-positivistlik õigusmetodoloogia teooria, mis ei nõustu traditsioonilise positivistliku lähenemisega, mille järgi normi ainult tõlgendatakse. Normi leidmisel tuleb läbida rohkem faase. Struktureeriva õigusõpetuse põhiküsimus on " mida peab tegema otsustaja, kui ta subsumeerib õigusnormi tegelikele asjaoludele?". Nimelt ei ole õigusnorm mingi valmistöödeldud asi, mida võib muutmata kohaldada. Oluline on õige normi valimine (süstemaatiline otsimine) vastavale kaasusele. Otsustamisel tuleb teha järgmised sammud staatiliselt analüüsilt dünaamilisele: 1. normi taga reegli leidmine (tõlgendamine) 2
printsiibi häirete jaotamisest psühhootilisteks ja neurootilisteks, endogeenseteks ja eksogeenseteks ning on säilitanud sõna neurootiline rühma F4 Neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired nimetuses vaid sellepärast, et “...nad on ajalooliselt seotud neuroosi mõistega ning suur, kuigi täpselt piiritlemata osa neist on psühhogeenset päritolu. Nagu juba üldinstruktsioonis märgitud, ei ole neuroosi kontseptsioon säilitanud klassifikatsioonis tähtsust peamise struktureeriva printsiibina, siiski on hoolitsetud ka selle eest, et need seisundid oleksid kergesti äratuntavad neile, kes veel soovivad kasutada mõistet neurootiline selle sõna algses tähenduses.” (RHK-10, 1995, lk.129). DSM- süsteemi oli rahvusvahelistele haiguste klasssifikatsioonidele kõrvale vaja just selleks, et psüühilisi häireid teaduslike uurimuste jaoks piisava täpsuse ja erapooletusega kirjeldada.
annaabi.ee 
