Serbia teadlased leidsid inimestel, kes elasid kuid sõjapiirkonnas, sageli magneesiumi defitsiiti, mis omakorda soodustas südame rütmihäirete ja lihaskrampide teket. Füsioloogilised stressorid on näiteks gripiviirus, suur füüsiline koormus või mõne aine puudus (magneesiumi, B-vitamiini defitsiit). Stressi toimel suureneb magneesiumi eritumine, väheneb imendumine ja kasvab organismi magneesiumivajadus. Seega on magneesiumi defitsiit stressifaktor. Kui on teada mõne organismile olulise aine, nt magneesiumi puudus, siis tuleks selle tase organismis taastada kui võimalik, siis toidu-joogiga. Magneesiumit sisaldavad kakao, pähklid, täisteraleib, puuviljad (banaan, avokaado), nisuidud jne. Kasutada võib ka magneesiumitablette, soovitatavalt koos B6-vitamiiniga, mis soodustab magneesiumi imendumist.
vastupidiselt nende esialgsele otstarbele. Selle tulemusena pingutab nägemissüsteem üle 9 ning tekivad häired. Seda nimetataksegi lähedale vaatamise stressiks. Silmalihastes tekivad krambid ning inimene tajub silmade väsimist, peavalu ja mõnikord kahelinägemist. Samuti langeb pisaravedeliku produktsioon, mille tulemusena silmad kuivavad, kipitavad ning sageli muutuvad valulikuks.) Kui stressifaktor püsib, kohanevad silmad lõpuks antud situatsiooniga. Tsiliaarlihased lukustavad silmade läätsed kumerasse akommodatsiooniasendisse nii, et nad fokusseerivad lähemal asuvaid objekte kergemini. Samamoodi toimivad välised silmalihased silmamunadega. Kuna sellisel juhul muutub silmalihaste töö efektiivsemaks lähiulatuses, siis väheneb võime fokuseerida kaugeid objekte ning inimesest kujuneb müoop. 4.5. Liigne televiisori vaatamine
Treeningu põhikomponentideks on erinevad ja vahelduvad faasid: suuremahuline treening ja intensiivne treening, taastav treening ning arendav treening (Jürimäe, Mäestu 2011). Kõige üldisemalt võib treenimist pidada kohanemiseks stressiga: organismi püütakse kohandada nende spetsiifiliste tingimustega, mida peetakse tarvilikuks, olgu siis tegemist tulemusega võistlustel või tervise tugevdamisega. Treening on organismile mõjuv stressifaktor, mis põhjustab organismi mingi funktsiooni ajutise languse, millele järgneb kohanemise faas, mille tagajärjel antud funktsiooni eelnev seisund paraneb ehk organism kohaneb etteantud tingimustega, tekib nn superkompensatsioon (vt joonis 2). (Ibid) 4 Joonis 2. Superkompensatsiooni efekt. Allikas: Jalak, Lusmägi 2010 Kui järgmine treening langeb superkompensatsiooni faasi, loome organismis eeldused üldiseks treenituse tõusuks (vt joonis 3)
annaabi.ee 
