radikaalsemaltki kui tema ajastukaaslaste. Tuntuim sellest perioodist on orkestriteos „Perpetuum mobile“, kus pidevalt lisanduvate orkestrihäälte erinevaist rütmidest moodustub haarav, otsekui lähenev-paisuv kõlamass, mis kulminatsiooni järel taas hõrenedes olematusse hajub. 1960.aastate keskel hakkas Pärt kasutama uut nn kollaažitehnikat, mille puhul ühes teoses võib kõlada mitme eri ajastu muusikastiile, seda kas ostseste tstaatidena või siis helilooja enda loodud stiliseeringuna. 1968.aastaks tundis Pärt, et seni kasutatud muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud. Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia (1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui vaimne iseloom. Edasiste otsingute tulemustena jõudis Arvo Pärt uue originaalse loomestiilini. Tintinnabuli stiil (ld.k
Ta loobus klassikalisest helikeelest ja katsetas uute muusika loomise võtetega. Näiteks hakkas ta esimesena Eestis kirjutama dodekafoonilist muusikat, mille aluseks on oktaavi kõigist 12 helist koosnev helirida, mitte kindel helilaad (duur, moll). Sageli kasutas ta kollaazitehnikat, mille puhul ühes teoses võib kõlada mitme eri ajastu muusikastiile, seda kas otseste tsitaatidena või siis helilooja enda loodud stiliseeringuna. Pärti köitis eelkõige barokkajastu suurkuju Johann Sebastian Bachi muusika. 1968. aastal tundis Pärt, et senised muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud. Ta asus otsima oma teed ja selleks läks ta tagasi ,,algusesse", st süvenes keskaja kirikumuusikasse. Ta uuris põhjalikult ühehäälse gregooriuse koraali fenomeni, heli ja vaikuse tähendust, tunnetas muusika sügavamat olemust. Otsingute tulemusena jõudis Pärt täiesti uue, oma stiili juurde.
Ta loobus klassikalisest helikeelest ja katsetas uute muusika loomise võtetega. Näiteks hakkas ta esimesena Eestis kirjutama dodekafoonilist muusikat, mille aluseks on oktaavi kõigist 12 helist koosnev helirida, mitte kindel helilaad (duur, moll). Sageli kasutas ta kollaazitehnikat, mille puhul ühes teoses võib kõlada mitme eri ajastu muusikastiile, seda kas otseste tsitaatidena või siis helilooja enda loodud stiliseeringuna. Pärti köitis eelkõige barokkajastu suurkuju Johann Sebastian Bachi muusika. Selle perioodi tuntumad tööd on orkestriteosed ,,Perpetuum mobile" (ld.k. igiliikur), kus pidevalt lisanduvate ja erinevate rütmidega orkestrihäältest sünnib paisuv kõlamass, mis peale kulminatsiooni taas hõrenedes hajub) ja ,,Collage teemal B-A-C-H", kus vaheldumisi kõlab Bachi ja Pärdi muusika ja helilooja on oskuslikult kasutanud ka Bachi nimetähti muusikas vastab ju igale tähele kindel noot. 1968
annaabi.ee 
