Tähtsamateks tugipunktideks olid Viljandi ja Tallinn. Orduriik jagunes väiksemateks haldusüksusteks, mida juhtisid foogid ja komtuurid. Liivi ordut juhtis ordumeister. Tähtsamaks Vana -Liivimaa maahärraks oli Riia piiskop. Riia peapiiskopile, nagu ka teistele piiskoppidele, kuulus teatavatel aladel nii vaimulik kui ilmalik võim ja seal oli ta täieõiguslik vürst. Neid alasid nimetati tema stiftiks. Piiskoppide vaimulikku võimkonda nimetati diötseesiks ja kogu Vana-Liivimaa jagunes eri piiskoppide diötseeside vahel. Kuna linn ja linnakultuur etendasid feodaaltsivilisatsiooni arengus väga olulist rolli, siis võib ka linnade tekkimist nimetada üheks oluliseks etapiks keskajal. Linnad tekkisid peamiselt mere äärde. Keskaegsete linnade kujunemisloost võib esile tuua neli võtmesõna. Nendeks on käsitöö, kaubandus, turvalisus ning soodne asukoht. Keskaegsel linnal oli kaks
Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses. Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti. Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus- Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta.
osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses. Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega. Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti. Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta
annaabi.ee 
