Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti. Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus- Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said
Koluvere linnus Koluvere loss ehk endine Koluvere piiskopilinnus asub Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas Koluvere külas Risti-Virtsu maantee ääres. Tänapäeval on võimalik rentida erinevaid saale ja sauna, tegutseb ka restoran. 2017. aasta juuni seisuga on linnuse seisukord Muinsuskaitseameti hinnangul „rahuldav“.5 7 Koluvere linnuse kunagine asendiplaan. Allikas: ? 6 Koluvere linnus tänapäeval. Foto: Eero Kangor 2017 Linnus rajati aastatel 1234-1238, kuna tollase stiftifoogti Lode pojad ei soovinud uue määhärra (Saare-Lääne piiskop Heinrich I) võimule alluda. 13. sajandi teisel poolel puhkes uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel maavalduste pärast. Ordu vallutas paavsti legaadi palvel tagasi kihelkonna ja Koluvere linnuse. Sisetülide käigus hävitati linnus täielikult. Tänaseni säilinud Koluvere linnuse osade ehitust alustati 13. sajandi lõpus. Peahoone pärineb piiskop Winrich von Kniprode valitsusajast 1383–1419. Esialgu oli
Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega. Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti. Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid
annaabi.ee 
