Osastisriikidevahelised sõjad lõppesid aastal 221 eKr. Võitja ühendas oma võimu alla kogu Hiina ja võttis endale autoriteeti rõhutava nime Shi Huangdi. Shi Huangdi saatis pealinnast riigi eri piirkondadesse keiserlikud asevalitsejad, et tõsta oma isiklikku autoriteeti ja kärpida sõjaväelise aristokraatia mõjuvõimu. Lisaks käskis ta kogu maal ühtlustada nii kaalu- ja mõõdusüsteeme kui ka kirjaviisi. Tugevdamaks riigi põhjapiire stepirahvaste vastu, lasi Shi Huangdi ühendad kaitsemüüri lõigud ühtseks kindlustussüsteemiks. Nii algas Hiina müüri kujunemine. Shi Huangdi järeltulija kukutati kodusõja ajal, kuid riigi ühtsuse kindlustas uus, Hani dünastia. Hani dünastia kujundas välja Hiina keisririigile omased võimustruktuurid ja valitsusviisi. Enamik hiinlasi nimetab end tänaseni hani rahvaks. Hani keisrid jätkasid kohaliku sõjalise aristokraatia võimupiiride kärpimist, nad ei edutanud riigiametisse mehi
Võitja ühendas oma võimu alla kogu Hiina ja võttis endale vägevust ning autoriteeti rõhutava nime Shi Huangdi (Esimene Püha Keiser, valitses 221-210 eKr). Shi Huangdi püüdis järjekindlalt tõsta oma isiklikku autoriteeti ja kärpida sõjaväelise arutokraatia mõjuvõimu. Selleks saatis ta pealinnast riigi eri piirkindadesse keiserlikud asevalitsejad. Lisaks käskis ta kodu maal ühtlustada nii kaalu- ja mõõdusüsteeme kui ka kirjaviisi. Tugevdamaks riigi põhjapiire stepirahvaste vastu, lasi Shi Huangdi ühendada varem rajatud kaitsemüüri lõigud ühtseks kindlustussüsteemiks. Nii algas tema valitsusajal tuhandete kilomeetrite pikkuse Hiina müüri kujunemine. Lisaks suureke ja kuulekale ametnikkonnale tugines keisri võim ka hiiglaslikule armeele, mida kasutati Hiina müüri ehitamiseks. Shi Hugandi järeltulija kukutati kodusõja ajal, kuid see ei toonud kaasa keisririigi lagunemist. Riigi ühtsuse
Kesk-Aasias ning korraldas stuhted India valitseja Tsandraguptaga. Vahetult enne surma saavutatud võit Lysimachose üle Korupedioni lahingus tõi tema võimu alla ka Väike- Aasia. Neist hiigelaladest püsisid Seleukose järglaste käes kindlamalt ainult Süüria ja Mesopotaamia. Idapoolsed alad läksid kaotsi 3. sajandi keskpaiku, kui Kesk-Aasias moodustus hellenistlik Baktria riik (see langes omakorda 2. sajandil põhjapoolsete stepirahvaste rünnakute tagajärjel) ja Iraanis lõi lahku kohalikku päritolu Partia dünastia. Väike-Aasias lõpetas Seleukiidide domineerimise Pergamoni ja Pontose hellenistlike kuningriikide teke 3. 2. sajandil, Taga-Kaukaasias aga Armeenia esiletõus. Süürias ja Mesopotaamias, kus paiknesid pealinnad Antiookia Orontese ja Seleukeia Tigrise kaldal , rajasid Seleukiidid pikaks ajaks küllalt stabiilse võimukorralduse. Antiikallikad nimetavad Seleukiide peamiselt Süüria kuningateks
annaabi.ee 
