Gregor tahtis Gretet ema toibutamisel aidata ja roomas oma toast välja. Isa tuli koju ja läks marru. Ta viskas Gregori õuntega teadvusetuks. Toibunud ema jooksis isa juurde ja palus, et see Gregori elu päästaks. III Õun oli jäänud Gregori seljalihasesse mädanema ning tal oli raske liikuda. Õhtuti jäeti elutoa uks lahti, nii et Gregor võis perekonda õhtustamas näha. Ema õmbles peent pesu ühele moeärile. Grete oli hakanud müüjannaks ning õppis õhtuti stenograafiat ja prantsuse keelt, et saada nende abil kunagi hiljem paremat kohta. Gretel ei olnud enam aega Gregori tuba koristada ja ka söögi viskas talle kiiruga ette. Gregor ei söönud enam peaaegu üldse. Üks tuba kolmest oli kostilistele välja antud. Perel oli uus teenija, kes aeg-ajalt ka Gregori toas käis. Gregori jaoks oli ta aga tüütu. Kord mängis Grete kostilistele viiulit ja Gregor läks teda kuulama. Kui kostilised Gregorit nägid, lubasid nad toa üles öelda
Nüüdsest ei tule hoopidel ega alandustel lõppu, David saadetakse internaati, kus teda koheldakse veelgi julmemalt. Kui ema uue abikaasa karmuse all murdub, ja sureb, jääb kümneaastane David päris üksi ja peab võõrasisa vabrikus tööd rügama. Selle sunnitöö juurest põgeneb David tädi juurde, kes ta lahkelt vastu võta. Algab ilus aeg, Davidit ümbritsevad kenad inimesed ja poisist saab eeskujulik õpilane. David õpib ühes Londoni advokaadibüroos stenograafiat, protokollib ajalehe tellimusel Briti parlamendi istungeid ja avastab kirjanikukutse. Kõik näib minevat ülesmäge, esimesed kirjanduslikud katsetused võetakse heatahtlikult vastu, kirjanikukarjäär võtab hoogu, David abiellub ja loob oma kodu. Aga abielu võluva, ent rumala Doraga kujuneb fiaskoks. Naise varajane surm paiskab Davidi sügavasse kriisi, millest ta alles pärast pikka reisi jagu saab. Koos oma mentori advokaat Wickfieldi targa tütre
Väikelinnas, kus tuhanded silmad nägid kõike ja tuhanded kõrvad soovisid hirmsasti kuulda skandaalidest, oli see katastroof, mis tabas kogu Näsi peret, seda enam, et Astrid ei soovinud mingit tegemist teha mehega, kes oli oodatava lapse isa. Teda ei visatud kodust välja, vaid ta viskus sealt ise välja. Ka sellises olukorras ta teadis, mida ta tahab ja mida ta ei taha. Ta soovis last, aga mitte lapse isa. Astrid sõitis Stockholmi, üüris endale toa ja hakkas BarLockis õppima stenograafiat ja masinakirja. Koos paari teise maatüdrukuga, kes elasid samas pansionis, püüdis ta 6 tundma õppida suurt võõrast elu, olles väliselt muretu nagu ta eakaaslased. Hirmu tuleviku ees ei näidanud ta kellelegi. Juhuslikult luges ta ühel päeval ajalehest advokaat Eva Andénist, kes kaitses jõuliselt hättasattunud naisi, ja eriti vallasemasid. Ta pääses esimese naisena Rootsi Advokaatide
annaabi.ee 
