nii, nagu inimesed räägivad.“ (5) Aga kirjanikuks ta ennast ikkagi ei pea. Oma intervjuus Aare Pilvega 2008. aastal on ta öelnud: „Kirjanik ei ole ma tõesti kunagi olla tahtnud, aga kui ma seda nüüd juhtumisi olen (kui olen), siis sellepärast, et mul enam muud mõistlikku tegevust pole, aga kirjanikuks ei taha end siiski pidada, ütleme parem, et olen grafomaan.“ (6) Kõiv on autor, kes armastab esitada väljakutseid nii teatri kui ka kirjanduse stampidele. Nii võivad tema raamatud ja näidendid esmapilgul mõjuda üsna ootamatuna. (2) „Teatri peale ei ole ma peaaegu kunagi mõelnud. Ma mõtlen kinnisele ruumile. Tähendab, kui ma seda kirjutasin, siis ma mõtlesin seda kohta, kus see füüsiliselt toimub, mitte seda, kus see mõtteliselt toimub. Kinnine ruum lahtise seinaga, mille taga on pimedus. See, mis seal pimeduses oli, see jäi sinna pimedusse … Kus see (ruum) on, seda ma täpselt tean, aga ma ei hooli sellest või
veel traditsioonilisi toite. Eesti köök mida see endast kujutab? Olen viimastel kuudel saadud impulssidele tuginedes hakanud palju rohkem mõtlema eesti köögi olemuse peale ning tunnen, et hakkan üha rohkem taipama, mida eesti köök tegelikult endast kujutab. Sageli tõlgendatakse eesti kööki ehk liiga pinnapealselt ning stampidesse kinnistunult a'la kapsas, kartul ja kama. Need arusaamad on levinud nii meie endi, eestlaste, seas kui kommunikeeritud ka väljapoole ning neile stampidele tuginedes tekitab eesti köök pigem ninakirtsutavaid emotsioone kui paneb suu vett jooksma. Minu otsingud, tõlgendused ning mõtted eesti köögi teemal on tuld saanud osalt kokakoolist, kus käsitlesime nii vana kui kaasaegset eesti kööki. Minu jaoks ei oma eesti köögist pilti kokku pannes vähem tähendust ka selle aasta oktoobrikuus sealihaürituse raames läbi käidud kümned Tallinna
viitab mitte subjekti sisemistele atribuutidele vaid tema puudumisele. ‘Kiri’ on kultuurikonstruktsioon, see on sotsiaalsus, mis autori kaudu teostub. “Autori surm” – räägib ka ‘kirjast’ kui alast, kus kaovad meie subjektiivsuse jäljed, kirjas kaob individuaalsus, kirjutaja kehaline identsus iseendaga. Kui miski on jutustatud jutustamise pärast, siis jutustav hääl eemaldub oma lättest, saabus autori surm, algab “kiri”. See ei tähenda mitte, et autor allub keele stampidele vaid, et ta allub sotsiaalsele ideoloogiale. Lugeja astub autori asemele. Näiteks katkestuste kohta on katkendeid de Sade`ist ja Bataille` ist. Nauding tekstist seostub ootamatusega. Pornograafiline stseen on valatud grammatika õppimiseks sobilikku keelde. Naudingut ei paku ei kultuur iseenesest ega tema lõhkumise akt, vaid nendevaheline nihe. Modernse kirjanduse võlu seisneb neis nihetes. Barthes armastas Flauberti. Flauberti nihked on varjatud, tema hullus on peidetud.
On loomulik, et tegevustiheda, heroilise, emotsioonidelt kontrastse ainestiku otsingud teda eelkõige just Schilleri, Hugo ja Shakespeare'i juurde juhtisid. Dramaturgiliste uuenduste kõrval tõi Verdi ka itaalia ooperi vokaali palju värsket. Lauljate hääle ja andeliike hoolikalt arvestava muusikuna võitles ta juba oma varasel loominguetapil kapriisitsevate artistide ebaloogiliste nõudmiste ja stiilivõtete vastu. Ning ehkki tema neljakümnendate aastate ooperite hulgas leidub ka stampidele lõivumaksvaid numbreid, olid kättevõidetud saavutused tulevase kunstitäiuslikkuse aluseks. Veneetsia teatri "La Fenice" ettepanekul asus Verdi uue ooperi libreto valikule. Esialgu veetlesid heliloojat Shakespeare'i "Kuningas Lear" ja Byroni "Korsaar". Kuna teatris peaosaliste partiideks sobiv bariton puudus, jäi kavatsus katki ning Verdi otsustas Hugo draama "Hernani" kasuks. Suure prantsuse romantiku teoste teatraalsus ja demokraatlikkus, sotsiaalsete pahede
annaabi.ee 
