jätkusuutlikkusega. See, et kuigi mitte-demokraatlikud riigid võivad küll saavutada suurema majanduskasvu lühema ajaga kui seda demokraatlikud riigid suudaksid, ei näita aga siiski nende pikaajalist jätkusuutlikust. Näiteid selle kohta tõi Fukuyama oma raamatus mitmeid. Üks põhjus radikaalsete vasak- või parempoolsete reziimide majandusliku jätkusuutlikkuse kahjuks oli nende suletus välismaailma ees, mis pikas perspektiivis tekitas nende stagneerumist. Mitte-demokraatlike riikide kokkuvarisemise või demokratiseerumise teiseks suureks põhjuseks toob ta nende legitiimse võimu puudumise: ,,... Legitiimsust on võrreldud omamoodi sularahavaruga. Kõikidel valitsustel, nii demokraatlikel kui ka autoritaarsetel on omad tõusud ja mõõnad, kuid ainult legitiimsetel valitsustel on see varu kriisiaegadel käepärast ..." (lk 63). Sellest tsitaadist võib minu arvates välja lugeda ka seda, et kui
Algul suhtuti ümberkorralduste lubadustesse ja loosungitesse kahtlustavalt, ajapikku ent hakati neid tõsiselt võtma. See muutis ka eesti kirjanduse palet. 1980. aastate keskpaigast tihenesid kontaktid Kodu- ja Välis- Eesti vahel, kirjanduses tõusis protestilaine. Uuenes niihästi vorm kui ka sisu: järk-järgult üha avameelsemalt hakati kirjutama Eesti ajaloost, mida seni tuli käsitleda ideoloogiliste juhtnööride kohaselt. Kritiseeriti algul sotsialismi stagneerumist, hiljem aga sotsialismi üldse. 1990. aastate kirjanduse ees seisid põhiliste ülesannetena Eesti ajaloo tõlgendamine taasiseseisvunud Eesti ajalookäsitluse vaimus ning kaasaja kujutamine. Ehkki kohati püüdsid debütandid 20. sajandi alguse eeskujul rajada uusi kirjandusrühmitusi Eesti Kostabi-$elts, Erakkond, Õigem Valem jts -, ei saanud need kuigi jõuliselt jalgu alla, kirjandus fragmenteerus. kümnendivahetusel ilmunud kassettide autorid nende seas Tõnu Trubetsky,
on suured inimgrupid, mis erinevad üksteisest neile mingis tootmisviisis kuuluva koha poolest, samuti suhetelt oma tootmisvahenditega. Riik on majanduslikult valitseva klassi poliitiline organisatsioon, mille eesmärk on kaitsta olemasolevat ühiskondlikku korraldust ja suruda maha alamater klasside vastupanu. Sotsiaalse konflikti teooria ühiskondliku arengu kõige olulisem tegur on sotsiaalne konflikt. Konfliktid aitavad ära hoida sotsiaalse süsteemi tardumust ja sotsiaalsete vahekordade stagneerumist püsivatesse vormidesse. Konflikt on vastupanuväljendus igasugustele ühsikonnas toimivatele alluvus- ja valitsemissuhetele. Massiühiskonna teooria Kaasaaegne tehnikaühiskond nivelleerib inimese isiksust, muudab ta sotsiaalse struktuuri mehhaaniliseks osaks, mis juhindub oma käitumises emotsioonidest ja soovist sarnaneda kaasinimestega. Tehniliselt arenenud ühiskonnas nõrgenevad traditsioonilised sotsiaalsed ja kohalikud sidemed inimeste vahel. Inimene kaotab kiiresti oma isikupära
annaabi.ee 
