Andreas Vesalius (1510-1564): Anatoomia alused. „Võrdlev anatoomia“ – aju vatsakesed ei saa olla vaimu asupaik, kuna loomadel on ajuvatsakeste suurus lähedane inimese omale. Rene Descartes (1596-1650): Keha kui mehhaaniline masin, milles täiesti eraldatav hing. Hinge asupaigaks käbinääre. Franz Josef Gall (1758-1828): Frenoloogia (loengud „kranioskoopiast“, 1976). Eristas 27 „ajukeskust“, millel igaühel oma funktsioon. Teooriat arendas ja täiengas Johann Spurzheim (1776-1832). Nad leidsid ajus kohti, mille funktsiooniks said olla omadused nagu: *Destruktiivsus: kalduvus tappa. *Philoprogenitiivsus: hoolitsus järeltulijate eest. *Adhesiivsus: kalduvus kaaslastesse kiinduda. *Meelekindlus: kohusetunne, tõearmastus … *Keel: teadmine tehislikest märkidest – aju eesmise sagara all tagaosas! Kui ajus on suuremad ja väiksemad piirkonnad, siis see peegeldub ka koljus ja näos
Frenoloogia oli vaimu- ja moraalifilosoofia, mis rajanes inimese iseloomu lugemisele tema peakuju järgi. Peakuju, kühmud, lohud pidid frenoloogia kohaselt kajastama eri ajuosade ja seega inimese võimete ja iseloomu seisu. Praeguseks on frenoloogia üsna surnud, kuid 1830. aastatel oli see populaarsem kui astroloogia tänapäeval. on palju mõjutanud rassistlike ideede teket ja levikut. Frenoloogia terminit võtis kasutusele Johann Spurzheim (1776-1832). Degeneratsiooniteooria vaimuhaigusi põhjustavad mürgid ja ebaloomulik käitumine (mürgideks on alkohool, saastumine, nakkushaigused, suguhaigused. Ebaloomulik käitumine asotsiaalsus, kuritegevus, jne). Algatud degeneratsiooni protsessi ei saa peatada. Vulgaarne Pavlovi tõlgendamine organism käitumises on esikohal refleksid geenide eitamine. 4.LOENG Kirurgia areng paralleelselt arstiteadusega (olulised nimed)
Pavlovi tööd. Esimeselt ilmus 1863. a teos Peaaju refleksid, mis nagu nimigi vihjab, viis vaimuhaiguste küsimuse närvisüsteemi häirete pinnale. See seltskond niisiis kõneles närvi haigustest. (Nad said toetust ka väljastpoolt organismi lähtuvate faktorite uurimisest, haigustekitajate ja keemia-füsioloogia andmetest, nt süüfilise mõju analüüsimisest organismile.) Somaatikute eelkäijad olid olnud Francis Gall (1758-1828) ja Johann Spurzheim (1776- 1832), viimane võttis kasutusele termini frenoloogia. (Gall ise küll ei olnud frenoloog, pani aga teadusliku aluse teooriatele, mille kohaselt aju eri piirkonnad kontrollivad vaimutegevuse eri valdkondi. Frenoloogia sai jalad alla alles pärast teda, 19. sajandi esimesel poolel. 12) Gall oli neuroloogia ajaloos oluline tegija (sisuliselt aju anatoomia rajaja), kirjeldades ajus hall- ja valgeolluse saades aru ka mõlema anatoomilis-füsioloogilisest olemusest. Galli teooria oli, et
annaabi.ee 
