suurematele võistlustele võistlema. Sportlastel on sport ja sportimine mõeldud enda elu parandamiseks ja füüsilise koormuse tagamiseks. Iga sportlane oskab ja teab oma spordiala reegleid ja kus saab oma ala mängida või harrastada. Sportlastel on tulnud sportimisharjumused, mis ei kao ära ja sportlased tahavad iga päev spoti teha. Sportimisharjumustega kaasneb see, et sportlased tahavad spordiga pidavalt tegeleda, kui nad ei saa, siis on sportijad pahased ja vihased. Sportlasetel kujunevad sportimisharjumused välja väga varakult, aasta või kahe aasta pärast treeningu tegelemisega. Sportlastel on palju võistlusi, kus nad saavad käia ja osaleda. Sportlased võidavad võistlustel palju auhindu: rahalisi auhindu, karikaid, diplomeid, raamatuid, vahepeal isegi medaleid. Sportlastel on kujunenud tahtmine käia igasugustel võistlustel, sest nad parandavad oma füüsilist vormi ja pakuvad endale uhkust ja rõõmu
Harjutati nii jooksutehnikat, tasakaaluharjutusi, tehti kergeid hüppeid, jalalihastele ka jõuharjutusi. Teise rühma soojendusvõimlemine oli tunduvalt lühem. Pool aastat hiljem selgus, et korralikku soojendusvõimlemist teinud naistel esines 30 protsenti vähem jalavigastusi kui võrdlusrühmal. Kõige levinumaks sporditraumaks osutusid liigestevaheliste ligamentide vigastused, soojendusvõimlemisega tegelenud naistel vähenes nende esinemissagedus koguni 60 protsenti. Ka kõik omapäi sportijad- kodusvõimlejad, jooksjad, tennise- või squash’i-huvilised peaksid end trenni eel korralikult soojaks tegema.Kahjuks ei tee kodusvõimlejad ja jooksjad trennieelset soojendusvõimlemist piisavalt. Enamasti vaid sörgitakse veidi ja venitatakse kergelt lihaseid. See aga ei ole piisav. Ja eriti veel tennise-, squash'i- või sulgpallimängijale - ebapiisava soojenduse korral võib õla juba esimese löögiga välja väänata.Kõikide
läbi kultuurmaistu (Keppart, 2006). Mida suurem roheala, seda suurem on tõenäosus, et peale servaliikide, kes inimnaabrust paremini taluvad, elab selle sügavuses ka pelglikumaid ja haruldasemaid liike. Kui sellisel alal on ühendust ka naaber-rohealadega, on liikidel eeldusi olla elujõus. Mida väiksemaks ja isoleeritumaks rohealad jäävad, seda vaesem on sealne elustik, seda rohkem suudab looduslikke kooslusi mõjutada inimtegevus (sportijad, jalutajad jt) (Aitsam, 2008). 4.2. Valglinnastumine Eestis ei ole piisavalt uuritud valglinnastumise mõju loodusele, aga mõneti saame kasutada muu maailma kogemust. Näiteks mis hetkest, mis liiklustihedusest alates muutuvad maanteed metsloomadele ületamatuks barjääriks või mis hetkest olemasolev rohekoridor pikas perspektiivis enam ei toimi. Ehitustegevust planeerides tuleks rohevõrgustikku jälgida, sest hilisem taastamine on märksa keerulisem. Ka seetõttu, et
annaabi.ee 
