säilitada vanalinna vaade, mis avaneb merelt. Samuti pidi toimima hoone raudteesillana jalakäijatele, sest Linnahalli rajamisel ei saanud kaotada sadamasse viivat raudteeharu. Hoone suletus ja muruga kaldpindadeks maskeeritud seinad tekitavad suuri seoseid Rootsi-aegsete bastionidega. Tallinna Linnahall sai oma praeguse nime alles Eesti riigi taasiseseisvumisel. Nõukogude ajal kandis Linnahall hoopis teist nime. Selleks oli V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee. Tallinna Linnahall on maailmas unikaalsemaid ehitisi. See ehitis on pälvinud ülemaailmset tunnustust. Tallinna Linnahall pälvis biennaali Interarh-83 Grand Prix' ja Rahvusvahelise Arhitektide Liidu presidendi kuldmedali ja preemia ning 1984. aastal ka NSV Liidu riikliku preemia, mistõttu arvati linnahall ka muinsuskaitseobjektide nimekirja. Linnahall on multifunktsionaalne ehitis oma 6000-kohalise vaatesaali, jäähalli kohvikute ja teiste ruumidega
1.4. Avatseremoonia Avapidustuste uudsusena tervitasid olümplasi avakosmosest Saljut-6 pardalt juba kolm ja pool kuud maailmaruumi avaruses viibinud kosmonaudid Leonid Popov ja Valeri Rjumin, kelle suured kujutised ilmusid staadioni hiigeltabloole ja nende tervitus tõlgiti kõvahäälselt pealtvaatajaile. Peaareen oli Lenini nimeline, 103 000 pealtvaatajakohaga. Staadion valmis aasta enne 1957. aasta Moskva rahvusvahelise noorsoofestivali üritusi. Kompleksi kuulsid veel Luzniki Spordipalee, Druzba spordihall, Väike areen ja ujumisstaadion. Võistluse avas NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Leonid Breznev. 1.5. Majutus Olümpiaküla (peaarhitekt Jevgeni Stamo) Mitsurini prospektil (107 ha), kokku 18 kuueteistkümne korruselist hoonet (12 000 voodikohta). Avamispäev 27. 06. 1980, sulgemine 10. 08. 1980. Külalistele oli Moskva hotellides kokku 27 000 voodikohta, neist suurim hotell Izmailovos. Ajakirjanikud elasid hotellis Rossija, raadio- ja
Kuna hoone rajamise ajal ei saanud kaotada sadamasse viivat Joonis 15 raudteeharu, toimib hoone ka raudteesillana jalakäijatele. Hoone suletus ja muruga kaldpindadeks maskeeritud seinad tekitavad seose lähedal asuvate Rootsi-aegsete bastionidega. Algne nimetus oli hoonel V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee. Tallinna Linnahall pälvis biennaali Interarh-83 Grand Prix' ja Rahvusvahelise Arhitektide Liidu presidendi kuldmedali ja preemia ning 1984. aastal NSV Liidu riikliku preemia, mistõttu arvati linnahall ka muinsuskaitseobjektide nimekirja. Linnahall oli ainus nõukogude perioodil kerkinud mereäärne avalik objekt. Seetõttu omab Linnahall nii kultuurilist kui linnaruumilist tähtsust. Hiljem on Tallinna Linnavalitsus teinud katseid Linnahalli tema soodsa asukoha
"Ei". Shaolini klooster on alati hoidunud liigsest kuulsusest. Ta on küll tänapaeval wushu huviliste keskpunkt, kuid tõelise võitluskunsti ja äri vahel ei ole midagi ühist. Arendamaks hiina traditsioonilist wushud ja rahuldamaks välismaalaste soovi seda kunsti õppida, otsustas Henani provintsi valitsus 1984. aastal hakata ehitama Shaolini kloostri ümbrusse spordikoole ja turismikeskusi. 1988. aastal avati suur spordipalee. Praegu on igal välismaalasel võimalik 40-50 dollari eest päevas õppida, mida ta iganes soovib, kuid tõeline kunst jääb kloostriseinte vahele. 3.1.7 Shaolin maailmas Viimaste aastataega on tõusnud shaolini populaarsus kogu maailmas. Juba 1974. aastal loodi Jaapanis Shaolini Rusika Liit - Shorini Kempo, mis propageerib aktiivselt seda kunsti. Praegu on ainuüksi Jaapanis 2700 filiaali ja koos välismaaga ühendab ta üle miljoni inimese.
annaabi.ee 
