Vennad Hardy'd: Võltsingumeisrid FRANKLIN W.DIXON Frank ja Joe oli minemas staadionile. Täna on palju rahvast. Frank parkis auto ja küünitas tagaistmelt spordikotti võtma. Võimla ees märkasid Hardyd oma sõpra Biff Hooperit ja jäid lobisema. Joe võttis pluusi seljast ja vaatas ringi, Fred Tolliver, teine Bayporti sprinter, oli veidi kaugemal samuti varustust lahti pakkimas. Joe sörkis stardipakkude juurde, Frank aga hakkas finisi poole minema. Ta oli sellest veel paarikümne meetri kaugusel, kui kuulis stardipauku. Hiljem Joe kaotas jooksurütmi, ja siis ta komistas ja kukkus. Frank trügis pealtvaatajate vahelt läbi ja ruttas venna juurde
New. Veel soovitusi jalaseene vältimiseks: ** Vaba aja veetmisel spordikeskustes ei tohiks ringi joosta paljajalu. Varbaküüsi ei tohiks lõigata liiga lühikeseks, sellega võib kahjustada tundlikku küünevalli ja nii on seentel vaba sissepääs. Olemasolevad haavandid aga katta plaastriga. ** Pärast spordijalanõude kandmist neid värskes õhus hästi tuulutada ja vähemalt päev kuivada lasta. Jalanõusid ei tohiks jätta seisma spordikotti! ** Peale dusi all või vannis käimist kuivatada hoolega ka varbavahed. ** Arsti poolt väljakirjutatud salvi kasutada niikaua kui vajalik. Tavaliselt ühest nädalast kolme kuuni. 5 ** Jalgadele ei soovitata kasutada desinfektsioonivahendeid, kuna need mõjuvad liiga agressiivselt. ** Sokke, sukapükse ja käterätikuid vahetada päeva jooksul mitu korda. Pesta 60 kraadi juures.
Lisaväärtuseks oli näha seda riiki 1000 km ulatuses autoga läbides. Reisiseltskonnaks olid ema, isa ja onu Kristjan. Tegelikult olid veel neli noormeest teise autoga, aga nemad sõitsid veel pikema maa maha,et käia Gibraltari poolsaarel. Olime enamasti Ida-Hispaanias ja Kesk- Hispaanias. Olime seal kuus päeva. Võrreldes meie ilmaga soe, kuum ilm. Keskmine temperatuur oli 22-36 kraadi sooja. Asjad mahutasime ära ühte suurde kohvrisse ja kahte spordikotti. Kuna ilmad olid soojad, siis olid kaasas õhukesed suveriided, kuna soojade riietega polnud seal midagi peale hakata. Oluliselt rohkem ruumi võtsid telk, magamiskotid, lebomatid. Ära ei tohtinud unustada ka Eesti jalgpalli fännisärke ja salle. Ega väga erilist peale jalanõude, riiete, hispaania sõnaraamatu ja pesuvahendite kaasa ei võtnutki. Enne minekut vahetasime eesti kroonid eurodeks. Nüüd seda õnneks enam tegema ei pea. 4 1
"Aga nad ei tea mu aadressi ja ma saan seda ka eitada!" mõtlesin, et nad tõesti seda teha ei saa! Lapsed tulid alles hilja. Ma mõtlesin terve öö, mida teha, mulle tuli pähe vaid üks mõte. "Ma põgenen siit linnast valepassiga! Mul on ju raha kõrvale pandud mustadeks päevadeks, noh umbes 80 00090 000 krooni! Sellest peaks piisama." Stiiv-Maikel oli vara välja läinud ja ma kasutasin juhust. Ma hiilisin enda tuppa, võtsin raha ja panin spordikotti, otsisin mõned riided ka kaasa. Ma võtsin vannikapist blondeerivat juuksevärvi ja käärid, ma lõikasin oma punakaspruunid pikad lokkis juuksed poisipeaks ja blondeerisin ära. Kui ma olin saanud oma valepassi kätte, läksin lennujaama. Seal oli riidekauplusi ka. Ma ostsin veel riideid kaasa. Otsustasin sõita Plokseri saarele, keset Vaikset ookeani. See saar oli ilus ja väike. Mul oli aeg minna lennukile. Ma sisenesin lennukisse ja otsisin endale koha 515A, mis oli märgitud mu piletile
annaabi.ee 
