heleduse järgi. 5. Hubble'i seadus: kõigi galaktikate spektrijooned on nihkunud spektri pikalainelise, punase otsa poole. Nihke suurus "õige", laboratooriumis määratud lainepikkusega võrreldes on võrdeline galaktika kaugusega. Kõige universaalsem ja enam kasutuatud viis galaktikate kauguse määramiseks. 6. Galaktikate dünaamikat uuritakse spektrijoonte kuju ja laiuse järgi 7. Spiraalgalaktikal on pealtvaates näha spiraalharusid, küljelt kumerläätse kujuline. Ilmseim detail vähemalt 2 või rohkem haru, mis koosnevad heledatest tähtedest ja täheparvedest. 8. S-galaktikas liiguvad tähed ringjoon-orbiitidel, spiraalharude osas tähtede joonkiirus ühesugune. E-galaktikas liiguvad tähed kaootiliselt, vaatesuunalised kiirused kasvavad tsentri suunas. 9. Noored- suure heledusega peajada tähed, koosnevad valdavalt vesinikust, stabilised, Päikese sarnased, paiknevad galaktika spiraalharudes, äärealadel. Vanad-
pöördsümmeetriline, vaid on Linnutee tasandis ühes suunas välja venitatud, meenutades kurki. Allsüsteem koosneb küllaltki vanadest tähtedest, kuid nende tähtede vesinikust ja heeliumist raskemate elementide sisaldus varieerub suurtes piirides - küllaltki väikesest kuni Päikese puhul vaadeldut ületavateni. Spiraalne galaktika Linnutee tähesüsteem on spiraalne hiidgalaktika, mille keskosast lähtuvad pikad kaared ehk spiraalharud. Päikese juurest vaadates on spiraalharusid raske näha, sest asume ise neist ühe sees. Spiraalharudes sünnivad uued tähed nüüdisajalgi. Seal leidub palju väga heledaid, s.t. lühikese elueaga tähti. Vanad tähed jaotuvad Galaktikas ühtlasemalt. Must auk Linnutees Musta augu tekkimisi me näeme eriti võimsate supernoovadena e hüpernoovadena. Gammakiirguse sähvatused, kajastades mustade aukude teket, on hõivamas olulist ja ähvardavat rolli elu säilimisel (aga ka liikide kiires evolutsioonis) nii Maa peal kui ka
pöördsümmeetriline, vaid on Linnutee tasandis ühes suunas välja venitatud, meenutades kurki. Allsüsteem koosneb küllaltki vanadest tähtedest, kuid nende tähtede vesinikust ja heeliumist raskemate elementide sisaldus varieerub suurtes piirides - küllaltki väikesest kuni Päikese puhul vaadeldut ületavateni. Spiraalne galaktika Linnutee tähesüsteem on spiraalne hiidgalaktika, mille keskosast lähtuvad pikad kaared ehk spiraalharud. Päikese juurest vaadates on spiraalharusid raske näha, sest asume ise neist ühe sees. Spiraalharudes sünnivad uued tähed nüüdisajalgi. Seal leidub palju väga heledaid, s.t. lühikese elueaga tähti. Vanad tähed jaotuvad Galaktikas ühtlasemalt. Must auk Linnutees Musta augu tekkimisi me näeme eriti võimsate supernoovadena e hüpernoovadena. Gammakiirguse sähvatused, kajastades mustade aukude teket, on hõivamas olulist ja ähvardavat rolli elu säilimisel (aga ka liikide kiires evolutsioonis) nii Maa peal kui ka
tüüpiline. Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad.
On mootoriks, mis kogu süsteemi keerlema paneb, nim. ka Universumi ,,solgitorudeks". Galaktikate klassifikatsioon: I Spiraalsed galaktikad- ehitus ja liikumine selline, nagu Linnutee galaktikas. Selgesti eristatavad spiraalharud ja mõhn. II Elliptilised galaktikad- sarnanevad ellipsile. Spiraalharud puuduvad. Tähed liiguvad korrapäratult ja kiirused tsentri suunas suurenevad. III Varbspiraalsed galaktikad- ehituselt sarnanevad spiraalsetega, kuid tuuma ja spiraalharusid ühendab nn. varras(?) IV Korrapäratud galaktikad- neil ei ole konkreetset kuju. V Aktiivsed galaktikad ja kasarid- kombiversumi majakad, nende järgi eristatakse universi mõõtmeid. Kõige heledamad objektid. *Galaktikad moodustavad Galaktikaparvi. Kuidas määratakse galaktikate kaugusi? Punanihke abil, galaktikate spektris. Kõik spektri jooned nihkuvad spektri punase värvi poole. (punane,oranssssss, kollane, roheline, sinine, violetne)
1) Spiraalsed galaktikad nende ehitus ja tähtede liikumine on selline, nagu Linnutee galaktikas. Lisaks on spiraalgalaktika ka meile kõige lähemal asuv Andromeeda udukogu. 2) Elliptilised galaktikad Spiraalharud puuduvad, ümmarguse või pikliku kujuga galaktika ja tähed selles galaktikas liiguvad korrapäratult, kiirused tsentri suunas suurenevad. 3) Varb-spiraalsed galaktikad ehituselt sarnanevad spiraalsetega, kuid tuuma ja spiraalharusid ühendab tuhm n.ö. varras. 4) Korrapäratud galaktikad puudub konkreetne kuju. 5) Aktiivsed galaktikad kvasarid kõige heledamad objektid maailmaruumis. nn Universumi majakad - nende järgi hinnatakse universumi mõõtmeid. Kiirgavad sünkrotonkiirgust. Galaktikad moodustavad galaktikaparvi. Kuidas määratakse galaktikate kaugusi? Määratakse nn punanihke järgi galaktikate spektris. Kõik spektrijooned nihkuvad spektri punase värvi poole
1) Spiraalsed galaktikad nende ehitus ja tähtede liikumine on selline, nagu Linnutee galaktikas. Lisaks on spiraalgalaktika ka meile kõige lähemal asuv Andromeeda udukogu. 2) Elliptilised galaktikad Spiraalharud puuduvad, ümmarguse või pikliku kujuga galaktika ja tähed selles galaktikas liiguvad korrapäratult, kiirused tsentri suunas suurenevad. 3) Varb-spiraalsed galaktikad ehituselt sarnanevad spiraalsetega, kuid tuuma ja spiraalharusid ühendab tuhm n.ö. varras. 4) Korrapäratud galaktikad puudub konkreetne kuju. 5) Aktiivsed galaktikad kvasarid kõige heledamad objektid maailmaruumis. nn Universumi majakad - nende järgi hinnatakse universumi mõõtmeid. Kiirgavad sünkrotonkiirgust. Galaktikad moodustavad galaktikaparvi. Kuidas määratakse galaktikate kaugusi? Määratakse nn punanihke järgi galaktikate spektris. Kõik spektrijooned nihkuvad spektri punase värvi poole
tüüpiline. Siiski, Päike on massiivsem umbes 85% kõigist Galaktika tähtedest. Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Päike
Siiski, Päike on massiivsem umbes 85% kõigist Galaktika tähtedest. Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja planeet Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla
võib küündida isegi tuhande miljardi Päikese massini. Galaktika tähed moodustavad võrdlemisi õhukese ketta. Vaid Galaktika keskel on paksend, tuuma ümbritsev kerakujuline täheparv. Tähtedevaheline gaas ja tolm jääb tähtedest veelgi õhemasse kettasse, mille paksus on vaid 500 valgusaastat (nr 2 lk 111, 112) 3. Spiraalne galaktika Linnutee tähesüsteem on spiraalne hiidgalaktika, mille keskosast lähtuvad pikad kaared ehk spiraalharud. Päikese juurest vaadates on spiraalharusid raske näha, sestasume ise neist ühe sees. Nende olemasolu võib aimata noorte tähtede ja gaasi- ning tolmupilvede paiknemise järgi. Raadioteleskooide abil on koostatudkogu taeva vesinikupilvede kaart ja sellel on spiraalharud paremini näha. Arvatavastiei ole meie Galaktika spiraalharudnii selgepiirilised kui mõnel teisel galaktikal. Spiraalharudes sünnivad uued tähed nüüdisajalgi. Seal leidub palju väga heledaid, s.t. lühikese elueaga tähti. Vanad tähed jaotuvad Galaktikas
tüüpiline. Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad.
annaabi.ee 
