Perifeerse häire korral on häiritud peenise silelihaste lõõgastumine ja veresoonte laienemine. Põhjused võivad olla infektsioonid (HIV, süsteemne lupus erythematosus), metaboolsed (suhkruhaigus, alkoholism, hüpotüroidism, ureemia) või toksiinidest tingitud (neurotoksiinid, raskmetallid) häired, samuti vaagnapiirkonna traumad või eesnäärme, kusepõie ja jämesoole piirkonna operatsioonid. Spinaalse häire korral on lisaks erektsioonile häiritud ka seemnepurse ja orgasmi saavutamine. Erektsioonihäire aste sõltub sellest, millises seljaaju piirkonnas asub kahjustus ning kui suurel määral on seljaaju funktsioon häiritud. Osalise seljaaju häire korral võib reflektoorne erektsioon tekkida ka siis, kui põhjus paikneb ülevalpool sakraalseid parasümpaatilisi närvilõpmeid. Peamisteks põhjusteks on seljaaju trauma, sclerosis multiplex, radikuliidid ja müelodüsplaasia.
Risk hulgimüeloomi arenguks on suurem patsientidel, kellel peale kiiritusravi jääb püsima paraproteiin Kirurgiline ravi Luu üksikplasmatsütoomi puhul on valikravimeetodiks kiiritusravi Kirurgiline ravi on näidustatud patsientidel, kellel tekib valusündroom, mis on põhjustatud lülisamba lülikehade kompressioonist, vertebraalsest ebastabiilsusest, seljaaju kompressioonist või eelnevate kombinatsioonist Spinaalse plasmatsütoomi puhul on soovitav ortopeedi ja/või neurokirurgi konsul- tatsioon Keemiaravi Adjuvantset kemoteraapiat võib pidada näidustatuks vaid patsientidele, kellel on -16- kõrgem risk haiguse progressiooniks – esineb “masstuumor” (> 5 cm) Luu üksikplasmatsütoomi jälgimine Esimesed 6 kuud 4-8 nädala tagant, edaspidi 3-6 kuu järel (kliiniline veri, biokee-
Ei Asetada kaelalahas (nt kaelatugi), Transportimine kühvelkanderaamiga, patsient asetada vaakummadratsile Rahustamine, Anamnees hapniku andmine, (HAREV, PIRTA), i.v. juurdepääs, kannatanu uurimine RR, kardiomonitooring Infusioonilahus (Ringeri lahus või Ringeri laktaat) Fentanyl, Dormicum spinaalse šoki korral adrenaliin ja/või dopamiin 538 Lülisamba traumaga patsiendi abistamine Selgroovigastuse põhiteraapia seisneb hingamise ja vereringe tagamises ja säilitamises. Seetõttu tuleb vajadusel varakult viia patsient juhitavale hingamisele ja rakendada šokiteraapiaks vajalikke meetmeid. Perifeerse motoorika, verevarustuse ja tundlikkuse kontrollimine ning lülisambapiirkonna uurimine deformatsioonide, tursete, hematoomide ja palpatoorse valu suhtes,