bakterilt. See polümeraas lisab DNA ahelasse u 100 nukleotiidi/sek, nii et sünteesifaasi pikkus varieerub sõltuvalt sünteesitava DNA fragmendi pikkusest. Pärast sünteesi segu uuesti kuumutatakse 94 kraadid ja algab uus PCR tsükkel. Kogu protsess (u 20 korda) võtab paar tundi. PCR piirangud – enne kui mingit DNA lõiku paljundada, peame teadma vähemalt osaliselt selle järjestust (ideaalis kogu ulatuses, et olla kindel praimerite spetsiifilisuses). Teiseks võib olla teatud tingimustes raske tekitada praimereid, mis oleks unikaalse järjestusega. Genoomis on palju kordusjärjestui ning vahel on nad oluliseks segavaks teguriks, kui tahta tekitada praimerit, mis seonduks ainult ühte kohta genoomis. Kolmandaks piiravaks teguriks on paljundatavte DNA fragmentide pikkus. Tüüpiliselt on PCR-iga võimalik paljundada 100-10 000 aluspaari pikkuseid DNA lõike, nii et kui meid huvitav DNA piirkond on sellest pikem, eu saa seda ühe
4.1.Rakumembraan Kõik biomembraanid rakus võib üldistatult jagada kahte rühma: 1. Välis- e piirdemembraan plasmamembraan 2. Raku sisemembraanid Nii sisemembraanid kui plasmamembraan on sarnase ehitusega, erinevus avaldub: 1. Membraani ehituskomponentide varieeruvuses (fosfolipiidide, valkude, oligisahhariidide, vitamiinide, kolesterooli vahekord on erinev); 2. Membraani ehituskomponentide spetsiifilisuses. Elementaarmembraani ehitus: · Nad koosnevad fosfolipiidsest kaksikkihist, mis loob nii hüdrofiilse kui hüdrofoobse tsooni. Fosfolipiidi hüdrofoobse osa moodustavad 2 rasvhapete kõrvalahelat, hüdrofiilse osa moodustab aga laengut kandev pea. Lipiididest esineb veel vähesel määral neutraalrasvu ja tsüklilisi lipiide (kolesterooli), mis loovad jäigad tasapinnalised alad. Kolesterooli leidub paljude rakkude membraanides. Eriti palju on teda
4.1. Rakumembraan Kõik biomembraanid rakus võib üldistatult jagada kahte rühma: 1. Välis- e piirdemembraan plasmamembraan 2. Raku sisemembraanid Nii sisemembraanid kui plasmamembraan on sarnase ehitusega, erinevus avaldub: 1. Membraani ehituskomponentide varieeruvuses (fosfolipiidide, valkude, oligisahhariidide, vitamiinide, kolesterooli vahekord on erinev); 2. Membraani ehituskomponentide spetsiifilisuses. Elementaarmembraani ehitus: Nad koosnevad fosfolipiidsest kaksikkihist, mis loob nii hüdrofiilse kui hüdrofoobse tsooni. Fosfolipiidi hüdrofoobse osa moodustavad 2 rasvhapete kõrvalahelat, hüdrofiilse osa moodustab aga laengut kandev pea. Lipiididest esineb veel vähesel määral neutraalrasvu ja tsüklilisi lipiide (kolesterooli), mis loovad jäigad tasapinnalised alad. Kolesterooli leidub paljude rakkude membraanides. Eriti palju on teda
polüpeptiidahelaid).Peptiidsidemed ja disulfiidsidemed on kovalentsed. Valkude primaarstruktuur on molekulaaraluseks: - valkude spetsiifilisusele/mitmekesisusele - kõrgemate struktuuritasemete kujunemisele - molekulaarhaiguste patogeneesile Spetsiifilisus on valkude olulisim tunnus. See on aluseks valkude põhifunktsioonidele (katalüütiline, regulatoorne). Nt. Valguline antikeha seostub spetsiifiliselt vastava antigeeniga. Valkude spetsiifilisuses eristatakse: · Liigispetsiifilisus liigile iseloomulike valkude spekter · Organismispetsiifilisus liigi erinevate organismide valkude spekter · Koespetsiifilisus erinevate kudede valgud erinevad immunoloogiliselt, st ühe koe valgud kutsuvad teise koesse sattumisel esile antikehade tekke Juba ühe aminohappejäägi asendus muudab valgu spetsiifilisust. Primaarstruktuur on ,,baasinformatsiooniks" kõrgemate struktuuritasemete kujunemisel
seonduvaid keemilisi ühendeid substraatidena. Nende sidumine ensüümi regulatoorses keskuses mõjutab oluliselt aktiivtsentri seisundit ja seeläbi ka ensüümi aktiivsust. 10. Ensüümide spetsiifilisus: Ensüümide üheks kõige iseloomulikumaks omaduseks on nende spetsiifilisus. Üldiselt tähendab see, et iga ensüüm on võimeline katalüüsima kas kindlat liiki keemilist reaktsiooni või siis ainult kindla keemilise ühendi teatud muundumisprotsesse. Täpsemalt eristatakse ensüümide spetsiifilisuses järgmisi aspekte: 1) Stereokeemiline spetsiifilisus. Selle all mõistetakse tõsiasja, et ensüümid eristavad substraatide stereoisomeere. Tüüpiliseks näiteks on siin aminohapete D- ja L- isomeerid: D-aminohapete oksüdaasi ei toimi L-aminohapete suhtes ega L- aminohapete oksüdaasid D-aminohapetele. 2) Sidemespetsiifilisus. Teatud ensüüm on võimeline katalüüsima vaid kindla keemilise sideme moodustumise või lagunemise protsessi
annaabi.ee 
