tsivilisatsiooni – umbes aastaks 1900. Õhtumaa tsivilisatsiooni tippajaks luges Spengler 18. sajandit. Raamatu sissejuhatus algab sõnadega: "See raamat on esimene niisugune, kus juletakse teha katset ajaloo kulgu ette kindlaks määrata. Nimelt jälgitakse siin ühe kultuuri, selle ainsa, mis tänapäeva maailmas on täiusele jõudmas – lääneeuroopa-ameerika kultuuri – saatust tema eelolevates staadiumides." Varajasele Spenglerile oli omane analoogiatel põhinev filosoofiline käsitlus, mis otsis mitte mõisteid ja seadusi, vaid ajaloo toimumise põhivorme. Käsitles kaheksat tsivilisatsiooni, mida nimetas suurteks kultuurideks. Võrdles neid looduse ja organismidega, mille elukäigule on omane kasv, õitseng, närbumine ja surm. (Lapseiga, noorus, keskiga ja vanadus.) Huvipakkuvaks on ka ta teooria kultuuri algsümbolist kui arusaamast ruumist, mille järgi muu kultuuris olevat vaid selle väljendus
need sotsiaalsed või looduslikud loovalt vastata. Tsivilisatsiooni arengu "rütmiks" on katkematu vastamine üha uutele väljakutsetele ja langus saab alguse siis, kui tsivilisatsioon pole suuteline enam loovaid vastuseid välja mõtlema. Tsivilisatsiooni ajalugu on kulgemine lõpu poole. Tsiv.on oma hukus ise süüdi. GEORG HENRIK von WRIGHT (1916 2003) Spengleri ja Toynbee erinevus "Vastupidi Spenglerile leiab Toynbee, et kultuure ei saa võrrelda organismidega või teiste tervikutega, millel on bioloogilises mõttes määratud elukulg. Kultuuri saatus on tema enda kätes. See et nad kõik peale meie oma on kadunud, tuleneb nende mitmesugustest psühholoogiliselt seletatavatest inimlikest nõrkustest, kuid ei ole vältimatu tulevikuennustus." PITIRIM SOROKIN (1889 1968) Kultuurisüsteemide teooriad Kõik ühiskonnad jagunevad vastavalt nende "kultuurimentaliteedile"
Juba aastasaja alguses tuleb käibele mõiste uus keskaeg, sajandi viimasel kümnendil, aastatuhande lõpu lähenedes võib täheldada selle kasutuse intensiivistumist. Uus keskaeg on üldjuhul halvustava tähendusväljaga mõiste, see viitab tumedatele aegadele ning kuulutab nende kordumist. Traditsiooniliselt peetakse uue keskaja mõiste käibeletoojaks vene filosoofi Nikolai Berdjajevit (18741948). Berdjajevi ajaloofilosoofia lähtekohaks on, sarnaselt Spenglerile, kästlus ajaloo spiraalsest olemusest, aegae rütmilisest vaheldumisest. Uue keskaja avalause 28 annab meile teada: Ajaloos nii nagu looduseski on olemas teatud rütm, ajastute ja perioodide rütmiline vahetumine. Kõigi märkide järgi oleme välja astunud päevasest ajaloolisest ajastust ja sisenenud öisesse ajajärku. Berdjajevile pole keskaeg halvustava või negatiivse
annaabi.ee 
