Oswald Spengler (0)

Oswald Spengler Saksa kultuuri- ja ajaloofilosoof.  Spengler kuulus ka konservatiivse revolutsiooni peamiste apologeetide hulka, 
mõjutades avalikku arvamust oma kirjanduslikult kõrgetasemelise ajaloolis-
poliitilise publitsistikaga. 1933. aastal ründasid natsionaalsotsialistliku Saksamaa
uued võimud teravalt Spengleri seisukohavõtte, milles ta kritiseeris riigis 
toimuvat, mispeale Spengler oli sunnitud tõmbuma avalikust elust kõrvale. Ta 
alustas materjali kogumist uue suurteose jaoks, mida ta valmis ei saanud. 
Spenglerist järgi jäänud märkmete põhjal on hiljem mõistetud, et ta kavandas 
"Õhtumaa allakäigus" esitatud ideede laiaulatuslikku revideerimist. Õhtumaa allakäik Peateoses „Õhtumaa allakäik“ käsitleb ta maailma kultuuride üksteisest 
sõltumatut arengut, mis teeb iga kultuuri puhul läbi samad staadiumid (aeg on 
saatus ja ruum on juhus). Talupoeg on kultuuri vältimatu eeltingimus, kuid mitte 
kultuuri looja ega kandja. Kultuuri arengu indikaatoriks on linnade tähtsuse 
järkjärguline kasv - kultuur sünnib ja sureb koos linnaga, mis muutub lõpus, 
hiigellinnana, kultuuri kasvajaks. Kultuur on elusorganism. Õhtumaa kultuuri 
tulevik on fatalistlik, see on jõudnud oma arengu viimasesse staadiumi – 
tsivilisatsiooni – umbes aastaks 1900. Õhtumaa tsivilisatsiooni tippajaks luges 
Spengler 18. sajandit. Raamatu sissejuhatus algab sõnadega: "See raamat on esimene niisugune, kus 
juletakse teha katset ajaloo kulgu ette kindlaks määrata. Nimelt jälgitakse siin 
ühe kultuuri, selle ainsa, mis tänapäeva maailmas on täiusele jõudmas – 
lääneeuroopa-ameerika kultuuri – saatust tema eelolevates staadiumides." Varajasele Spenglerile oli omane analoogiatel põhinev filosoofiline käsitlus, mis 
otsis mitte mõisteid ja seadusi, vaid ajaloo toimumise põhivorme. Käsitles 
kaheksat tsivilisatsiooni, mida nimetas suurteks kultuurideks. Võrdles neid 
looduse ja organismidega, mille elukäigule on omane kasv, õitseng, närbumine ja
surm. (Lapseiga, noorus, keskiga ja vanadus.) Huvipakkuvaks on ka ta teooria 
kultuuri algsümbolist kui arusaamast ruumist, mille järgi muu kultuuris olevat 
vaid selle väljendus. Suurtele kultuuridele olevat omaseks nende eluead. Kogu 
eluterviku keskmiseks pikkuseks leidis olevat poolteist tuhat aastat. Kevad Naiivse elutunnetuse aeg. Luule ja tõelisuse segu, inimliku ja jumaliku segu. 
Suurmeesteks romantilised sangarid, mitte arvestavad teoinimesed. Loomis- ja 
kangelaslood. Asjalik tõestus pole veel tõe mõõdupuuks. Kunst isikupäratu ja 
seotud religiooniga. Poliitikas liidriks preestrid ja tekkiv aadel. Erinevus maa ja 
linna vahel ei paista silma. Suvi Küpsus teadlikkusena oma võimalustest. Virguv arutlusvõime otsib vabanemist 
traditsioonilistest religioonivormidest ja avastab inimvaimule uue maailma. 
Reformatsioon ja teadus. Kunstis vajutavad suured meistrid oma isiksuse pitseri 
veel tugevalt religiooniga seotud materjalile. Poliitikas liidriks aadel, kuid sellesse
ilmub kodanlus, kes on mõistuslikum ja vabam traditsiooni eelarvamustest.


Sügis Selginev tarkus. Mõistus ja kahtlus pidurdavad teotahet, kuid ei õõnesta veel 
usku oma kõikvõimsusse. Ajastu tunnussõnaks on valgustus. Kultuuri 
traditsioonilisi vorme tajutakse sundusena. Tagasi loodusesse! Algab 
lagunemine, mille eest hoiatavad oma loominguga üksikud geeniused. 
Maksimaalne kodanlik ja linlik elu. Aadli ja preesterkonna osa elus juba varju 
jääv. Võimu vormid, mis kaitsevad rahva huvisid traditsionaalselt privilegeeritute
eest. Talv Kultuur tardub tsivilisatsiooniks. Lõppeb loomine. Eelnenud vaimupingutused 
muudetakse standardiseeritud masstoodanguks kogu kultuuripiirkonnas. Kunstist
saab ajaviide ja hobi, teadusest tehnika, filosoofiast kabinetitarkus ja religioonist 
lunastusõpetus kõigile. Pluralistlik -ismide aeg. Poliitilise elu keskmeiks üksikud 
maailmalinnad. Ümberringi provintsid täis vana hiilguse jälgi. Poliitika 
peateguriks massid ja nende juhid. Riigielu aina primitiivsem ja 
võimukultuslikum. Lõpuks sattub vastutava ülemklassi (aadelkond) puudumisel 
riigimasin seiklejate, küündimatute ja vallutajate kätte. Kaob rafineeritus ja 
taastuvad kultuurieelsed primitiivsed eluvormid. Aeg tardub.