SOTSIOLINGVISTIKA - on distsipliin, mis uurib keele ja ühiskonna suhteid ning keele sotsiaalset varieerumist (st. inimese keelekasutus on seotud sellega, kus nad on elanud). William Labov püüab leida sotsiaalseid tegureid, mis võivad inimese keelekasutust mõjutada, klassikalises keeleuurimises arvati, et keel muutub väga aeglaselt, kuid Labov näitas, et muutumist võib näidata ka ühe põlvkonna käsitluses (erinev kõnepruuk väljendub sotsiolektidena). Eesmärgiks uurida soo, klassi, elukoha, vanuse jms suhet inimese keelekasutusega. St kui isik kuulub mingisse teatud sotsiaalsesse klassi, kasutab ta keelendi variante suhteliselt stabiilse sagedusega(nt hobune/obune). Leidis ka, et põlvkondade keelelised erinevused võivad olla käimasoleva keelemuutuse eri staadiumid. Labov kasutas statistilist võrdlust. Keelekollektiiv ei ole kunagi staatiline ega homogeenne, vaid dünaamiline ja heterogeenne.
2. kitsas mõttes distsipliin, mis uurib keele sotsiaalset varieerumist Eesmärgid: Leida tegurid sotsiaalses situatsioonis, mis võivad mõjutada kõneleja keelelisi valikuid; mõista keelemuutusi, mis toimuvad praegu (varem arvati, et keel muutub väga aeglaselt). · Labov: eri põlvkondade keelelised erinevused võivad olla käimasoleva keelemuutuse erinevad staadiumid, st: keele diakrooniline muutus peegeldub sünkroonias erinevate sotsiolektidena. Variaabel kui keskne mõiste: · Variaabel = varieeruv nähtus, nt erinev hääldus või morfoloogilised formandivariandid (nd / nud). UURIMISMETOODIKA Informantide valik: juhuvaliku meetod (valitakse inimesi igast sotsiaalsest grupist); igal inimesel peab olema potentsiaalselt sama suur võimalus sattuda informandiks. Labov: pole võimalik võtta suvalisi individuaalseid kõnelejaid ja üldistada neist välja ülejäänud sama sotsiaalse klassi kõne
hobune/obune) suhteliselt stabiilse sagedusega. Üks olulisi Labovi eesmärke on mõista keelemuutusi, mis toimuvad praegu (linguistic changes in progress). Varem arvati, et keel muutub väga aeglaselt ning et keelemuutusi pole selliselt võimalik otseselt inimeste kõnest tabada. Labov väitis, et eri põlvkondade keelelised erinevused võivad olla tegelikult käimasoleva keelemuutuse erinevad staadiumid, teisisõnu, diakrooniline muutus peegeldub sünkroonias erinevate sotsiolektidena. Kolmandaks, Labov arvestas ka keele stiililist varieerumist, mõistes selle all situatsiooni varieerumist argisest ametlikuks. Labovi meetodi puhul on oluline, et see oli kvantitatiivne uurimine. St ta sõnastas oma järeldused kvantitatiivsete erinevustena mingi keelevariandi kasutamises. Näitas, et üks rühm kasutab mingit hääldusjoont X protsenti ja teine Y protsenti. Kuid see pole ainus meetod keele sotsiaalse varieerumise uurimiseks. Eriti keele soolist varieerumist on uuritud
annaabi.ee 
