a.. Möödunud oli üksteist aastat pagulust, täis hämmastavat töötahet ja saavutusi teoste näol. Kirjandusteadlase Toomas Haugi sõnade järgi on Vilde "eesti kirjanduse esimene eurokutsar, kes oma hobuseid utsitades piitsutab laias kaares kõikvõimalikke ühiskondlikke ja inimlikke pahesid." Vilde poolehoid kuulus universaalsele inimkihile, keda võiks kutsuda "kõigest ilmajäetud." Samas oli ta ka klassiteadlik võitleja ja oma aja vaadetest (sotsialismus darwinismus) mõjustatud intellektuaal. Sellelt pinnalt sünnib "Külmale maale" (1896), esimene eesti realistlik romaan, esmalt "Postimehe" joonealusena, hiljem iseseisva raamatuna. Kuulsuse ja tuntuse tõi Vildele "Mahtra sõda" (1902), esimene osa ajaloolisest triloogiast. Järgnesid "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ning "Prohvet Maltsvet" (19051908). Kõik need teosed põhinevad inimestelt kogutud kirjalikel ülestähendustel, mälestustel ja kirjadel
Kodumaale naasis Vilde alles 1917. a.. Möödunud oli üksteist aastat pagulust, täis hämmastavat töötahet ja saavutusi teoste näol. Kirjandusteadlase Toomas Haugi sõnade järgi on Vilde "eesti kirjanduse esimene eurokutsar, kes oma hobuseid utsitades piitsutab laias kaares kõikvõimalikke ühiskondlikke ja inimlikke pahesid." Vilde poolehoid kuulus universaalsele inimkihile, keda võiks kutsuda "kõigest ilmajäetud." Samas oli ta ka klassiteadlik võitleja ja oma aja vaadetest (sotsialismus- darwinismus) mõjustatud intellektuaal. Sellelt pinnalt sünnib "Külmale maale" (1896), esimene eesti realistlik romaan, esmalt "Postimehe" joonealusena, hiljem iseseisva raamatuna. Kuulsuse ja tuntuse tõi Vildele "Mahtra sõda" (1902), esimene osa ajaloolisest triloogiast. Järgnesid "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903) ning "Prohvet Maltsvet" (1905-1908). Kõik need teosed põhinevad inimestelt kogutud kirjalikel ülestähendustel, mälestustel ja kirjadel
Taas hakati nõudma, et õpilased rääkiksid ainult vene keelt, seda ka vabal ajal ja omavahel olles. Rangelt jälitati eesti raamatute ja ajakirjanduse lugemist, tauniti osalemist eesti seltside ettevõtmistes ja eesti teatrite külastamist. Kuid vanad venestusvõtted ei toimunud uutes oludes ning direktori käitumine tekitas loodetule hoopis vastupidise reaktsiooni. Osalt hakkasid seminaristide hulgas jõuliselt levima „ sotsialismus“ ja „ateismus“. Näiteks nakatus sellesse „tõppe“ Tartu seminaris JK-st veidi vanem koolivend Hans Kruus ning muidugi ei jäänud ta kaugeltki ainsaks sotsialistliku ilmavaate kandjaks. Samas edendas Troitski suurvene šovinism vastukaaluks ka eesti rahvuslust. Enam-vähem ühel ajal JK-ga lõpetas seminari veel terve rida tulevasi ohvitsere- kindralid August Traksmaa ja Aleksander Jaakson, kolonelid Aleksander Häelme, Jaan Org, Oskar Plaks jt
Hea õnne peale ütles ta viimaks: ,,Ei või." ,,Miks ei või?" küsis direktor. ,,Midagi ikka on," seletas Indrek. ,,Vale!" hüüdis direktor. ,,Üsna vale!" kinnitas ta. ,,Kas meil on oma kuningas või keiser? Ei ole. Kas meil on sotsialismust ja mässu? Ei ole, sest eestlane ei mässa. Sellepärast siis: kas meil on vaja kuninga ja keisri tapjaid? Ei ole. Näete: nihil, ei midagi! Selle poolest oleme nihilistid. Sest mina ütlen: sotsialismus on venelaste ja sakslaste asi, vene üliõpilaste asi. Nemad teevad mässuga sotsialismust. Kui saate kõrd ülikooli, näete oma silmaga, kuidas nad seal teevad sotsialismust. Eestlane ei tapa oma keisrit, sest see on vene keiser ja meie armastame teda, oleme temale truud. Nihil -- ei midagi sellesarnast! Mis keisri tapmisesse puutub, siis on kõik eesti mehed nihilistid -- mina, teie, Tigapuu, Lible, Vainukägu, kõik, kõik, kõik. Prantslased ja
annaabi.ee 
